Nüüd ma olen ära tundnud kogu emotsioonide spektri. Mul läheb süda pahaks, kui selle peale mõtlema hakkan, MIDA KÕIKE ma tundnud olen. Aah, mu keha tahab puhastuda vanast energiast, pole ka mingi ime, et oksendama ajab.
Mul on vist meesteobsessioon. Ma ei tea isegi, misasja ma otsin neist, täiuslikku vastandit iseendale? Halloo, mis toimub üldse? Miks ma hoian neid pilte ja kirjasid alles? Muud pole teha või.
Ma olen Triin Tasuja - as I present it to the world. Tegelt ei ole mind olemas, aga las nad vaatavad ja õpivad, kuidas olemas olla. Ilma hinnaalanduseta! Kui ma tagaigatsen kedagi, keda olemas pole, siis ma ju j ä l l e teen hinnaalandust. Aga see, mis oli - türa keda huvitab, nüüd o n midagi muud!
Tahaks endale molli anda. Ja samas tahaks küllastuda, et saaks vabaneda. See on see loll õppimisviis, et midagi mõista - selleks pean selle enda jaoks välistama või omastama kui tuttava. Aga milles on praegune keiss? Mõlemas.
Ma olen kaks päeva kodus haige olnud ja näed siis, kuhu see välja jõuab. Ma ei tohigi üldse üksi jääda, hakkan mingeid lollusi ette kujutama omale. Homme tahaks Tallinna sõita ja mingi korraliku sahmaka võõrast verd sisse imema.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar