Sügisdepressiooni vältimise taktikaid

Esiteks - mingi inspiratsioon tuleb leida. Too bad et ma praegu armunud pole (sest ma ei tea enam, mis see tähendab) aga see töötab päris hästi.. ..kaasa sellele, et ma lihtsalt naeratan tundide viisi ja ei tee mitte faking midagi? No väga tore, et seda pole. Nüüd tahaks aint ..ee, nuusutada tahaks. Mul on nina nii kinni.

Ühesõnaga MINA NÄITEKS praegu motiveerin oma melodramaatika lahkumist sellega, et okei mul on probleem, aga selleks on pandimajad. Ja selleks, et minna ja anda kogu oma kingitud kuld panti ja muuseas viia ka kolme euro eest taarat ära (haa, igas kommuunis on taarapank), selle motivatsiooniks panin Би-2 diskograafia tõmbama. Nüüd on mul piisavalt aega, et oma eneseusk paika peksta ja nälg hakkab ka jälle tunda andma. 

Ükspäev üks ilus bändipoiss, kellega me reedel viina jõime - ah mingi tõeline romantik! - saatis mulle reaalsuskonflikti postituse peale sellise teema: http://zelands.com/e_book1.htm ehk REALITY TRANSURFING. Ja ma ei jõud palju lugeda, aga märksõnad nagu reaalsuse arhitektuuriloome ajavad mind piisavalt käima küll. Mul on vaja oma energia õigesse kanalisse saada, for the love of life, sest muidu ma muutun nii destroyks jälle. Siin  üks iidol: Barbarella.

Love!

Teiseks - miks keskendumine ära kaob ja kuidas seda säilitada. Fookusenihe. Enese mitte piisavalt tõsiselt võtmine. Selleks, järjekordselt, et mul midagi kohale jõuaks, peavad olukorrad olema ekstreemsed.  Inimesel on reaalselt valik, mida ta tahab mingis olukorras tunda. Põhjused sellest, miks mingi tunne teiste seast esile kerkib on kogu emotsioonidetulva põhi. Sinna põhja, TO THE SOURCE tuleb sukelduda. Ma praegu kohe kirjutan vist Kirjanike Liitu. Kääru ütles, et mind võetakse tõsiselt kirjanduses. KES NEED VEEL ON? Ma vaevu suudan ise end tõsiselt võtta, kui mul mingi emotsionaalne periood on. Nagu praegu. Eriti praegu. 

Eile korraldasin erinevaid traagikastseene Talile. Ma loodan nii väga, et see ei lähe käest ära. Et ma ei hakkaks kogemata jälle provotseerima, et tähelepanu saada. Ma pean õppima oma pasaga toime tulema. Pean kogu toimuva peatükkideks vormistama. Praegu on peategelane dostojevskilikus pandimajja minemise olukorras, kus läheb rahaks vanemate pühendusgraveeringuga sõrmus (millele on märgitud vale sünnikuupäev kusjuures.. armastus, jah..) jms perekondlikult minuni rännanud kuldesemed. Kõrvarõngaid ei leia praegu üles. 

(Jaa! mul oleks võimalus jälle saba jalgevahel isa juurde koristama minna, aga kui ma sinna niikuinii minema pean, sest ma olen juba võlgu, siis ma ei saa minna ausa näoga, et "koristan ühe koha kolm korda ära, siis saan rohkem raha")

Neelan alla. Saan hakkama. Üldse ei tahaks enam toastki välja minna, aga see värk ei tohi korduda. Kõik läheb perse ära kui ma siia kinni jään praegu. Peaks näo ära meikima, et veits parem hakkaks.