intiimintensiivsus

Kuu on möödas ja reede oli õudne. Oleksin pidanud hommikul kohe Tallinnasse hakkama tulema, eelnevast plaanist kinni pidanuksin. Tähtveres olles tekkis täielikult eitamatu melodramaatika ja meie alatisest aususest ja armastusest hoolimata olid mul terve päev pisarad kurgus. Rääkimata sellest kuklas kummitavast vastikust depreka kõduhaisust, mis mind juba, tuleb välja, septembrist saatnud on. Aga pimedale värvide sügavusest rääkimine ei paku talle kogemust tunda, kui valusalt saab elu endalegi paratamatult näha ja kogeda. Härra Kaevu keiss. Kulminatsioon tuli laupäeva varahommikul, kui ma Elinega otsustasin siiski mu kolm päeva miinuskraadidest ümbritsetud tuppa ööseks jääda. Sest ma ei leidnud ema korteri võtmeid üles. Sest ma ei taha enam üldse ema juurde minna. Sellepärast need pididki kadunud olema ja see on normaalne märk sellest, et kosmos töötab minuga koos. 

6:35 helises telefon. Seal otsas oli just kaks tundi järjekordsel peol maganud ja üles ärganud härra Talv, kes küsis nii muuseas, et mis teen. Ütlesin, et magan kodus, mis ise. Et lähme tema juurde magama, ta on peaaegu mu maja juures. Ma ei tea, mis kuradi instinkt see armunud naisel on, et "JAA, ÜKSKÕIK, KUHU, KOHE, LÄHME!" nagu tookord kui ma 19aastaselt Londonisse läksin ja jumala pohui oli kogu muust elust. Kindlasti on ratsionaalsemaid naisi ka, kellel on olnud näiteks normaalne kodune keskkond ja mingi topelt Maa teema. Aga mul on Tuli ja hingekodutus. Ja hõre uni, mis tegi keha seal külmas toas telkides magades kohe virgeks. Mõistus muidugi magas ega ärganudki järgneva jooksul üles. Kaotasin ma ei tea kuhu oma meigikoti, sest fotoshoot oli järgmine päev ja ma tahtsin ettevalmistuste jaoks ise asjad kaasa võtta. Taksos polnud, Fastersis ka mitte, aint kodus saab olla, aga mine sa tea. Ise ma siin kuulutan kogu aeg, et tahan oma asjadest lahti saada. Ise hakkavad minema, mis seal enam. Kuigi kõige paremad meigiasjad olid seal kotis. Nüüd sõltun kellegi teise nahatoonist jälle. + See selleks. Sinna kanafetarulli kõrvale tuli kell 8 jutt, mida ta isegi hommikul ei mäletanud. Kahetses. Aga selleks ajaks oli tunnete jaoks vale koht. Olin varem ärganud ja  o t s u s t a n u d. Ilmselgelt meestel selle jaoks mune pole. Kahetsemine, proovimine, armastamine! Ja need tõsised vestlused, kus ma oma melodraama ära tundnud ja ratsionaliseerinud olin, serveerides selle näol talle nii prae kui kuradi magustoidugi, aga sellepeale ainult sõnu"siis me ei saa koos olla!" kuuldes on mulle nüüd näha kui lapsik emotsionaalselt ebaküps reaktsioon, mis ei oska süveneda hinge programeerimismotoorikasse. Ma ei tahtnud seda näha märgina mõistmatusest, sest ma usun potentsiaali üüratusse jõusse, aga kui see potentsiaal endaga ise kontaktis pole ja mulle etteheiteid teeb, et mina ta ego piisavalt ei rahulda, siis tõesti. Aitab! Emotsioonide kraan kinni! Sest ma suudan. ennast. hallata. 

Kuigi jah, praegu, mitte kõige väärikamalt. Ja ma nutsin tol hommikul, nagu ma nüüdki nutan. Armastuslugude peale. Suudlevad armunud nagu kiuste pargis minu ees. Ja kui ma ei taha nutta, siis ma vihkan, Sest kui ma ei saa armastada, areneda ja armastada, siis ma vihkan sind, iseennast, maailma, kus mult võeti seegi lootus kodule. Distants temaga, kes tahtis, ise tahtis olla mulle kodu. Aga me ei saa olla kodus, kui oleme õnnetud. Kui me ei tea või ei oska või ei taha teada. Vähemalt ta saab aru. Sellepärast võib see jääda pausiks. Aga ma ei tohi omale luua lootuse lohutusi. Mul on tõesti vaja, et ma olen vajatud. Üleni. Sellena, kes ma olen.

Inimene ei koosne ainult positiivsest poolest. Ei ainult naisest ega mehest. Vaid mõlemast. Ma mõtlen ja tunnen. Võrdselt. Ma nii ootan, et ta mulle järgi jõuaks. Aga elu on näidanud, et ega ei pruugi. Mis edasi? Veel vanemad mehed? See läheb juba imelikuks. Mis meeleheide see selline on.. milline lollus. Kirjutan kuni suren, aga see igatsus on mu ära tüüdanud. Millal mind õpetada mõistetakse?