Mõistuse vahepeatus

No nii, miljon üks asja on käsil. Piisab vist ainult õigete tegude tegemisest, õigete mõtete mõtlemisest ja heade inimestega olemisest, et asjad hakkaksid liikuma just soovitud suunas. Kas keegi julgeb veel pärast minu viimase aasta seiklusi öelda, et elu pole muinjasjutt?

Tundsin eile Murieli juures olles, et süda kisub kuhugi. Muidugi olin eelmisel ööl 5 korda seda lugu kuulanud ja tönninud härra Talve taga, mis sisaldab endas kogu maailma koduigatsust ja hommikul ärgates ei hakanud üldse tegema kõiki neid asju, mida mõtlesin alustada. Vabakutselise kodutu kirjaniku elu võinoatera seisneb privileegis mitte kirjutada ilma tungita. Mu hingemaastik ongi üks tungide maraton, ma tahan ma tahan ma tahan KÕIKE TEHA, aga pidevalt tuleb valida. Meelisega meil pidi olema luuletõlkimisvõistlus ja ma pidin juba eile oma osa ära tõlkima, essed kirjutan ka juba kaks kuud, midagi pole alustada suutnud, aga seda ma andestan endale natuke rohkem, sest ma elan seda esseed - ma lihtsalt ei tea, kuidas selle kirjutamisega pihta hakata. Üldse on fenomenaalne, kuidas inimesed mind tõmbavad. Ja tänu inimtõmbele satun ma alati, kui mitte sekeldustesse, siis väga huvitavatesse olukordadesse. Eile käisin näiteks uue telekanali semiformaalsel koosolekul (teadvus oli korraks väga sügavas unes ja ma kaotasin oma kandilise opaalivõltsinguga kivi sinna stuudiosse ära!) ja pmts võiksin hakata saadet ettevalmistama. See lisab mu tegevuste hulka veel ühe, mille jaoks aeg leida. Ja nipet näpet asjad, mille jaoks pole vaja muud, kui lihtsalt selg sirgu lüüa ja ära teha, nagu luuletuste ajakirjadesse saatmine, kirjastaja otsimine, käsikirja sissetrükkimine ja mõned kirjad ära kirjutada - no milleks, kui ma saan vaadata poiste pilte ja otsida SEDA sütitamakirjutavat tsitaati. 

Päris tuus, olen Rahvusraamatukogus ja peale selle, et üks tüüp pani omale nii palju lõhna peale, nagu ta oleks ööklubis valmis titte valmis treima, siis kellegi nokiatune laseb südame rahuga üle saali ja kõik jälgivad seda nagu perfonksi Vabaduse väljakul. 

Ühesõnaga klassikaline juhtum impulsiivselt ebastabiilset käitumist jälle. Mida ma aga lahti ei kräki on tõsiasi, et kui süda kutsub mind jumala õigetesse kohtadesse (milliste poistega ma eile köögis suitsetasin! Issand, ma küsisin õpetajat ja ma sain!), tehes mind rahutuks ja ärevaks, põlevaks elu järele, siis kuidas fakki ma saan aru, millal, kus ja kuidas see kirjutamise protsess olema peaks??? Mul ei ole ühtegi kirjanikku, kellega sellest rääkida. Täiega fakk juu härra Kaev! Mul on imelik hakata mingit teemat tõmbama minust 20 aastat vanemate meestega ja nooremad ..tra. No ma ei tea ühtegi noort proosakirjanikku, kellega ma end võrdväärselt tunneksin, alright! Mul ei ole seda lihtne tunnistada. Mul on pigem kõike muud, kui kirjandustegelastest sõpru. Isegi kui on mõni ..siis.. poiss.. ja.. 

No ma saan aru praegu, et ega ma ei ole kelleltki neist küsinud ka, et ou kuule kuidas sa oma proosat kirjutad muidu. Loogiliselt võttes, ja arvestades kõiki asjaolusi minu isiku juures!, tuleb tunnistada, et ainuke võti, mis mulle mu elus mingeidki uksi on avanud, on see kõikide tungide seast kõige tähtsamale tungile järgnemine. Pedagoogiline või kodanlik distsipliin ei lase areneda geeniusel minu sees, juba siis läksin ma sõna otseseimas mõttes süsteemist välja, et kirjutada. Proosat kirjutades peaksin ma äkki minema veel kaugemale - nii tsivilisatsioonist kui oma hirmudestki? 

Ah, olgem ausad, mu armuvalu võidab kõik. Ma lihtsalt üritan seda üle kavaldada oma inimhingehuviga. Kuna mehed ei tule väga kergesti mu ellu, siis nad ka ei lahku sealt eriti kergelt. See, et ma olen enam-vähem ära õppinud oma emotsioonide haldamise, ei tähenda tingimata, et ma teaksin, kuidas seda energiat, mida ma armastusest saan, ära oskaksin kasutada. Mul on täiesti maniakaalne rahutus praegu. Arvan, et kõige mõistlikum on kohe härra Talve ukse ette sõita rongiga, sest isegi kui ma jääksin Tallinnasse, oleks ma rahutu, kipuksin vist arutustele, ja isegi, kui ma Tartusse oma urkatuppa läheksin, ei suudaks ma seal ikkagi mitte mingil juhul kirjutada. Sest ma oleks üksi, temaga samas linnas! JUMAL, ANNA MULLE KANNATUST..! Aga.. mul ei ole ju enam midagi teha siin Tallinnas. Ma olen juba kõigiga... blablabla, vabandused iseenda tunnete õigustamiseks! 

No miks ma ei võiks lihtsalt leppida sellega, et ma teda igatsen? Kas ma üritan teda samamoodi praadimisega kasvatada, nagu mindki on "kasvatatud"? 

Lähen ostan parem uued kõrvaklapid ja lähen siis rongile.

#ürgtunneteregister: kui ma tahan kogu maailma putsi saata

See peatab kogu muu tegevuse, sest ma olen ääreni täis KUHJUNUD igasugu keskkonnasaastet. Kui aku läheneb tühjenemisele, hakkab ta vilkuma ja nii on minuga ka. Isegi head asjad võivad seda põhjustada, sest ma ei ole masin - mulle meeldib küll mõelda, aga ma ei suuda pidevalt vastu võtta! Ma pean jõudma analüüsida ka. Ja see on fakt, et kui midagi hästi teha, siis võtab see aega.

Minge putsi oma klassikokkutulekuga. Minge putsi oma moraaliga. Minge kuhugi mujale putsi oma rahaga. Minge putsi oma lollusega. Minge putsi, et ma nii vaene olen! Minge putsi mu südamevaluga ja minge putsi enda südamevaluga. Ja eelkõige - ärge segage oma sitast kodanlasestrippi minu ellu, sest mul ei ole

raha
meest
kodu
raha
üüriraha
toiduraha
isegi tobiraha mitte. Niiet minge putsi, jätke mu hing rahule, ma ei viitsi teha edukat nägu, ma ei viitsi varjata ja olla viisakas. Ja kas ma pean õigustama end lihtsalt selleks, et SUL EI OLEKS EBAMUGAV? Türa hui viitsingi. Mine lihtsalt putsi.

Hoolimise eest ei maksta raha, ole sa sotsiaaltöötaja või hingeteener, vahet pole. See ei ole valuuta, milles ma rehkendan, aga jah - minul on ka varem või hiljem kodu vaja. Ilmselt siiski hiljem, kui ma sellesse hingeteenerlusse piisavalt investeerinud olen. 

Ah et kirjaniku elustiil

kaks kuud olen puhtalt sellega tegelenud, et üldse kohale jõuks, et ma see olen. Iga päevaga aina teadvustatumalt registeerida, et mehega magamine on luuletus, mis on end ise minus temaga koos sünnitanud. Et kõik mu kodutud ja vihatud sõbrad on minuga koos elavad väljakirjutamata jutustused, keda iga aastaga aina paremini tundma õpin. Et tajumine on ainus meisteroskus, ainus ja peamine tööriist, mille ma teravaks pean vihuma, et sukelduda. 

Aga sukelduma millal ja kuskohas? Kust läheb üldse mu piir jutu jälgimise ja kirjutamiskohustuse vahel? Kuidas ma tean. Mine putsi, keegi ei ütle ka! Sest mitte keegi ei tea, kus see piir minu jaoks peaks olema, nagu keegi ei tea munnigi sellest, millest ma üldse algosadena koosnen. Jah siin on see osa minust, mis su putsi saadab, aga ilmselt oled sa niikuinii nii pelglik, et puhtalt seda lugedes teed sa juba "omad järeldused". Ja selle peale mine ikka täiega putsi. Ma olen vihane ainult sellepärast, et ma olen nii türastunult haavatav. Pisarateni vihane, sest inimesed ei tea tundeid, vaid teevad järeldusi ainult välise põhjal. Ja ka seal, mida ma väliselt näitan, on väga tihti sees vihanoot: võingi välja näha nagu miljon eurot, aga söön ja magan ikka seal, kus juhtub. Parematel päevadel on see nauditav - spontaansus, täielikult enda juhuse hoolde lubamine, sest see hoiab mu kontaktis väärtusega, mida ma kas vastavalt olen loonud või pole mitte. Aga halvetatel hetkedel, kui ema helistab, et panna maha näiteks mingi pirn, nagu "tore et sa hoolid võõrastest inimestest rohkem, kui oma perekonnast" nagu ma oleks mingi kuradi 5aastane, kes on kodust toitu varastanud. Üldse on võimalik iseseisvaks inimeseks kujuneda ainult sellistele olukordadele selg keerates, sest vanemate jaoks olen ma ju ka seljaga olles nendele laps. Laps ka 50aastaselt. Aga mul on sellest rollist kõrini. Ma ei taha mitte kellegi laps olla, ma tahan olla INIMENE, ma tahana TEADA, mis tunne see on, kui sa sõltud ainult ja kõiges iseendast. Kuidas Inimene leiab endale perekonna. Kuidas armastada ja olla armastatud ilma keelamise ja manitsusteta. Kuidas olla nii iseseisev, et ma enam ei kardaks hülgamist..

intiimintensiivsus

Kuu on möödas ja reede oli õudne. Oleksin pidanud hommikul kohe Tallinnasse hakkama tulema, eelnevast plaanist kinni pidanuksin. Tähtveres olles tekkis täielikult eitamatu melodramaatika ja meie alatisest aususest ja armastusest hoolimata olid mul terve päev pisarad kurgus. Rääkimata sellest kuklas kummitavast vastikust depreka kõduhaisust, mis mind juba, tuleb välja, septembrist saatnud on. Aga pimedale värvide sügavusest rääkimine ei paku talle kogemust tunda, kui valusalt saab elu endalegi paratamatult näha ja kogeda. Härra Kaevu keiss. Kulminatsioon tuli laupäeva varahommikul, kui ma Elinega otsustasin siiski mu kolm päeva miinuskraadidest ümbritsetud tuppa ööseks jääda. Sest ma ei leidnud ema korteri võtmeid üles. Sest ma ei taha enam üldse ema juurde minna. Sellepärast need pididki kadunud olema ja see on normaalne märk sellest, et kosmos töötab minuga koos. 

6:35 helises telefon. Seal otsas oli just kaks tundi järjekordsel peol maganud ja üles ärganud härra Talv, kes küsis nii muuseas, et mis teen. Ütlesin, et magan kodus, mis ise. Et lähme tema juurde magama, ta on peaaegu mu maja juures. Ma ei tea, mis kuradi instinkt see armunud naisel on, et "JAA, ÜKSKÕIK, KUHU, KOHE, LÄHME!" nagu tookord kui ma 19aastaselt Londonisse läksin ja jumala pohui oli kogu muust elust. Kindlasti on ratsionaalsemaid naisi ka, kellel on olnud näiteks normaalne kodune keskkond ja mingi topelt Maa teema. Aga mul on Tuli ja hingekodutus. Ja hõre uni, mis tegi keha seal külmas toas telkides magades kohe virgeks. Mõistus muidugi magas ega ärganudki järgneva jooksul üles. Kaotasin ma ei tea kuhu oma meigikoti, sest fotoshoot oli järgmine päev ja ma tahtsin ettevalmistuste jaoks ise asjad kaasa võtta. Taksos polnud, Fastersis ka mitte, aint kodus saab olla, aga mine sa tea. Ise ma siin kuulutan kogu aeg, et tahan oma asjadest lahti saada. Ise hakkavad minema, mis seal enam. Kuigi kõige paremad meigiasjad olid seal kotis. Nüüd sõltun kellegi teise nahatoonist jälle. + See selleks. Sinna kanafetarulli kõrvale tuli kell 8 jutt, mida ta isegi hommikul ei mäletanud. Kahetses. Aga selleks ajaks oli tunnete jaoks vale koht. Olin varem ärganud ja  o t s u s t a n u d. Ilmselgelt meestel selle jaoks mune pole. Kahetsemine, proovimine, armastamine! Ja need tõsised vestlused, kus ma oma melodraama ära tundnud ja ratsionaliseerinud olin, serveerides selle näol talle nii prae kui kuradi magustoidugi, aga sellepeale ainult sõnu"siis me ei saa koos olla!" kuuldes on mulle nüüd näha kui lapsik emotsionaalselt ebaküps reaktsioon, mis ei oska süveneda hinge programeerimismotoorikasse. Ma ei tahtnud seda näha märgina mõistmatusest, sest ma usun potentsiaali üüratusse jõusse, aga kui see potentsiaal endaga ise kontaktis pole ja mulle etteheiteid teeb, et mina ta ego piisavalt ei rahulda, siis tõesti. Aitab! Emotsioonide kraan kinni! Sest ma suudan. ennast. hallata. 

Kuigi jah, praegu, mitte kõige väärikamalt. Ja ma nutsin tol hommikul, nagu ma nüüdki nutan. Armastuslugude peale. Suudlevad armunud nagu kiuste pargis minu ees. Ja kui ma ei taha nutta, siis ma vihkan, Sest kui ma ei saa armastada, areneda ja armastada, siis ma vihkan sind, iseennast, maailma, kus mult võeti seegi lootus kodule. Distants temaga, kes tahtis, ise tahtis olla mulle kodu. Aga me ei saa olla kodus, kui oleme õnnetud. Kui me ei tea või ei oska või ei taha teada. Vähemalt ta saab aru. Sellepärast võib see jääda pausiks. Aga ma ei tohi omale luua lootuse lohutusi. Mul on tõesti vaja, et ma olen vajatud. Üleni. Sellena, kes ma olen.

Inimene ei koosne ainult positiivsest poolest. Ei ainult naisest ega mehest. Vaid mõlemast. Ma mõtlen ja tunnen. Võrdselt. Ma nii ootan, et ta mulle järgi jõuaks. Aga elu on näidanud, et ega ei pruugi. Mis edasi? Veel vanemad mehed? See läheb juba imelikuks. Mis meeleheide see selline on.. milline lollus. Kirjutan kuni suren, aga see igatsus on mu ära tüüdanud. Millal mind õpetada mõistetakse?