#ürgtunneteregister: kui ma tahan kogu maailma putsi saata

See peatab kogu muu tegevuse, sest ma olen ääreni täis KUHJUNUD igasugu keskkonnasaastet. Kui aku läheneb tühjenemisele, hakkab ta vilkuma ja nii on minuga ka. Isegi head asjad võivad seda põhjustada, sest ma ei ole masin - mulle meeldib küll mõelda, aga ma ei suuda pidevalt vastu võtta! Ma pean jõudma analüüsida ka. Ja see on fakt, et kui midagi hästi teha, siis võtab see aega.

Minge putsi oma klassikokkutulekuga. Minge putsi oma moraaliga. Minge kuhugi mujale putsi oma rahaga. Minge putsi oma lollusega. Minge putsi, et ma nii vaene olen! Minge putsi mu südamevaluga ja minge putsi enda südamevaluga. Ja eelkõige - ärge segage oma sitast kodanlasestrippi minu ellu, sest mul ei ole

raha
meest
kodu
raha
üüriraha
toiduraha
isegi tobiraha mitte. Niiet minge putsi, jätke mu hing rahule, ma ei viitsi teha edukat nägu, ma ei viitsi varjata ja olla viisakas. Ja kas ma pean õigustama end lihtsalt selleks, et SUL EI OLEKS EBAMUGAV? Türa hui viitsingi. Mine lihtsalt putsi.

Hoolimise eest ei maksta raha, ole sa sotsiaaltöötaja või hingeteener, vahet pole. See ei ole valuuta, milles ma rehkendan, aga jah - minul on ka varem või hiljem kodu vaja. Ilmselt siiski hiljem, kui ma sellesse hingeteenerlusse piisavalt investeerinud olen. 

Ah et kirjaniku elustiil

kaks kuud olen puhtalt sellega tegelenud, et üldse kohale jõuks, et ma see olen. Iga päevaga aina teadvustatumalt registeerida, et mehega magamine on luuletus, mis on end ise minus temaga koos sünnitanud. Et kõik mu kodutud ja vihatud sõbrad on minuga koos elavad väljakirjutamata jutustused, keda iga aastaga aina paremini tundma õpin. Et tajumine on ainus meisteroskus, ainus ja peamine tööriist, mille ma teravaks pean vihuma, et sukelduda. 

Aga sukelduma millal ja kuskohas? Kust läheb üldse mu piir jutu jälgimise ja kirjutamiskohustuse vahel? Kuidas ma tean. Mine putsi, keegi ei ütle ka! Sest mitte keegi ei tea, kus see piir minu jaoks peaks olema, nagu keegi ei tea munnigi sellest, millest ma üldse algosadena koosnen. Jah siin on see osa minust, mis su putsi saadab, aga ilmselt oled sa niikuinii nii pelglik, et puhtalt seda lugedes teed sa juba "omad järeldused". Ja selle peale mine ikka täiega putsi. Ma olen vihane ainult sellepärast, et ma olen nii türastunult haavatav. Pisarateni vihane, sest inimesed ei tea tundeid, vaid teevad järeldusi ainult välise põhjal. Ja ka seal, mida ma väliselt näitan, on väga tihti sees vihanoot: võingi välja näha nagu miljon eurot, aga söön ja magan ikka seal, kus juhtub. Parematel päevadel on see nauditav - spontaansus, täielikult enda juhuse hoolde lubamine, sest see hoiab mu kontaktis väärtusega, mida ma kas vastavalt olen loonud või pole mitte. Aga halvetatel hetkedel, kui ema helistab, et panna maha näiteks mingi pirn, nagu "tore et sa hoolid võõrastest inimestest rohkem, kui oma perekonnast" nagu ma oleks mingi kuradi 5aastane, kes on kodust toitu varastanud. Üldse on võimalik iseseisvaks inimeseks kujuneda ainult sellistele olukordadele selg keerates, sest vanemate jaoks olen ma ju ka seljaga olles nendele laps. Laps ka 50aastaselt. Aga mul on sellest rollist kõrini. Ma ei taha mitte kellegi laps olla, ma tahan olla INIMENE, ma tahana TEADA, mis tunne see on, kui sa sõltud ainult ja kõiges iseendast. Kuidas Inimene leiab endale perekonna. Kuidas armastada ja olla armastatud ilma keelamise ja manitsusteta. Kuidas olla nii iseseisev, et ma enam ei kardaks hülgamist..