No nii, miljon üks asja on käsil. Piisab vist ainult õigete tegude tegemisest, õigete mõtete mõtlemisest ja heade inimestega olemisest, et asjad hakkaksid liikuma just soovitud suunas. Kas keegi julgeb veel pärast minu viimase aasta seiklusi öelda, et elu pole muinjasjutt?
Tundsin eile Murieli juures olles, et süda kisub kuhugi. Muidugi olin eelmisel ööl 5 korda seda lugu kuulanud ja tönninud härra Talve taga, mis sisaldab endas kogu maailma koduigatsust ja hommikul ärgates ei hakanud üldse tegema kõiki neid asju, mida mõtlesin alustada. Vabakutselise kodutu kirjaniku elu võinoatera seisneb privileegis mitte kirjutada ilma tungita. Mu hingemaastik ongi üks tungide maraton, ma tahan ma tahan ma tahan KÕIKE TEHA, aga pidevalt tuleb valida. Meelisega meil pidi olema luuletõlkimisvõistlus ja ma pidin juba eile oma osa ära tõlkima, essed kirjutan ka juba kaks kuud, midagi pole alustada suutnud, aga seda ma andestan endale natuke rohkem, sest ma elan seda esseed - ma lihtsalt ei tea, kuidas selle kirjutamisega pihta hakata. Üldse on fenomenaalne, kuidas inimesed mind tõmbavad. Ja tänu inimtõmbele satun ma alati, kui mitte sekeldustesse, siis väga huvitavatesse olukordadesse. Eile käisin näiteks uue telekanali semiformaalsel koosolekul (teadvus oli korraks väga sügavas unes ja ma kaotasin oma kandilise opaalivõltsinguga kivi sinna stuudiosse ära!) ja pmts võiksin hakata saadet ettevalmistama. See lisab mu tegevuste hulka veel ühe, mille jaoks aeg leida. Ja nipet näpet asjad, mille jaoks pole vaja muud, kui lihtsalt selg sirgu lüüa ja ära teha, nagu luuletuste ajakirjadesse saatmine, kirjastaja otsimine, käsikirja sissetrükkimine ja mõned kirjad ära kirjutada - no milleks, kui ma saan vaadata poiste pilte ja otsida SEDA sütitamakirjutavat tsitaati.
Päris tuus, olen Rahvusraamatukogus ja peale selle, et üks tüüp pani omale nii palju lõhna peale, nagu ta oleks ööklubis valmis titte valmis treima, siis kellegi nokiatune laseb südame rahuga üle saali ja kõik jälgivad seda nagu perfonksi Vabaduse väljakul.
Ühesõnaga klassikaline juhtum impulsiivselt ebastabiilset käitumist jälle. Mida ma aga lahti ei kräki on tõsiasi, et kui süda kutsub mind jumala õigetesse kohtadesse (milliste poistega ma eile köögis suitsetasin! Issand, ma küsisin õpetajat ja ma sain!), tehes mind rahutuks ja ärevaks, põlevaks elu järele, siis kuidas fakki ma saan aru, millal, kus ja kuidas see kirjutamise protsess olema peaks??? Mul ei ole ühtegi kirjanikku, kellega sellest rääkida. Täiega fakk juu härra Kaev! Mul on imelik hakata mingit teemat tõmbama minust 20 aastat vanemate meestega ja nooremad ..tra. No ma ei tea ühtegi noort proosakirjanikku, kellega ma end võrdväärselt tunneksin, alright! Mul ei ole seda lihtne tunnistada. Mul on pigem kõike muud, kui kirjandustegelastest sõpru. Isegi kui on mõni ..siis.. poiss.. ja..
No ma saan aru praegu, et ega ma ei ole kelleltki neist küsinud ka, et ou kuule kuidas sa oma proosat kirjutad muidu. Loogiliselt võttes, ja arvestades kõiki asjaolusi minu isiku juures!, tuleb tunnistada, et ainuke võti, mis mulle mu elus mingeidki uksi on avanud, on see kõikide tungide seast kõige tähtsamale tungile järgnemine. Pedagoogiline või kodanlik distsipliin ei lase areneda geeniusel minu sees, juba siis läksin ma sõna otseseimas mõttes süsteemist välja, et kirjutada. Proosat kirjutades peaksin ma äkki minema veel kaugemale - nii tsivilisatsioonist kui oma hirmudestki?
Ah, olgem ausad, mu armuvalu võidab kõik. Ma lihtsalt üritan seda üle kavaldada oma inimhingehuviga. Kuna mehed ei tule väga kergesti mu ellu, siis nad ka ei lahku sealt eriti kergelt. See, et ma olen enam-vähem ära õppinud oma emotsioonide haldamise, ei tähenda tingimata, et ma teaksin, kuidas seda energiat, mida ma armastusest saan, ära oskaksin kasutada. Mul on täiesti maniakaalne rahutus praegu. Arvan, et kõige mõistlikum on kohe härra Talve ukse ette sõita rongiga, sest isegi kui ma jääksin Tallinnasse, oleks ma rahutu, kipuksin vist arutustele, ja isegi, kui ma Tartusse oma urkatuppa läheksin, ei suudaks ma seal ikkagi mitte mingil juhul kirjutada. Sest ma oleks üksi, temaga samas linnas! JUMAL, ANNA MULLE KANNATUST..! Aga.. mul ei ole ju enam midagi teha siin Tallinnas. Ma olen juba kõigiga... blablabla, vabandused iseenda tunnete õigustamiseks!
No miks ma ei võiks lihtsalt leppida sellega, et ma teda igatsen? Kas ma üritan teda samamoodi praadimisega kasvatada, nagu mindki on "kasvatatud"?
Lähen ostan parem uued kõrvaklapid ja lähen siis rongile.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar