Mida iganes. Aga äkki täna?

Tulin hoopis Viljandisse Tallinnast. Kuidas ma võisin Heli unustada. Olime eelmine päev, õigemini iga päev telefonis rääkinud. Mul on tunne, et kui ma iga päev oma elust kellelegi distantsilt ei räägiks, siis ma ei saaks ise ka aru, kus ma olen ja mida ma teen. Kogu see jõhker seiklemisküte on aga täielikult vältimatu.  Üritan selle enda jaoks selgeks mõelda.
Ükskõik, kas ma olen päriselt fucked up või mitte, ma ei saaks praegu minna tagasi lihttöö peale, et üürida kellegagi mingit korterit (sest kallis EV - täiskohaga tööl käies, nagu lihtne inimene keskharidusega, kes ma olen, ei ela oma palgast nii paljugi ära, et üksinda korterit üürida - nagu NAHHUI MUL ÜLDSE ON ISUGI tööle minna või?). Sest ma oleksin sügavalt õnnetu, ja in fact palju õnnetum kui ma enne olin, sest enne ma leppisin sellega, et kirjutamine on eneseteraapia nagu mõnele on jooksmine või markide kogumine. Ma arendasin endas tööl käimisega mingit teistsugust kannatlikkust, ent eelkõige olin ma alati spioon, antropoloog oma välitööl. Ma ei sobinud lasteaiast peale mitte kuhugi (ära üldse hakkagi siia mingit traagikat juurde kujutama, see lihtsalt on nii olnud), aga mind on alati köitnud, kuidas on elada, kui sa oled võimeline mõtlema minimaalselt. Et sa mõtled 12 aastat lihaletis töötades, et "tööl peab ju ometigi käima" kuigi palk on sitt ja töö on tervisele halb ja vahetused on pikad. Kui inimene ei mõtle, et ta peaks rohkem mõtlema. Et ta tahaks rohkem mõelda? Ma käisin viimases kohas tööl psühiaatrilise raske depressiooni diagnoosiga nii, et keegi ei saanud sellest isegi aru. Sest vaimne stagnatsioon ei avaldu tööl, kus polegi ette nähtud mõelda.

Kuni ma sellest üle sain ja mõte taas sulama hakkas, pragundades vähehaaval maad, et taas laviinina väljenduda. Ja see ongi minus kõige hullem, et oma parimas potentsiaalis väljendun ma purskava vulkaanina, tohutu emotsionaalse elujõuga, sellisega, mis tõmbab ligi külmunud vett sulama, puid põlema, õhku kuumama. Väiksena ütles onu Vello mulle ikka, et ma olen loodusõnnetus. Kui mina tulen, on kõik kohad mind täis. Ja isegi kui ma vait olen, on mu näost näha täpselt, mida ma mõtlen või tunnen. Selles ürgsuses, iga kord kui ma ta ära tunnen ja nüüd, värskelt, veel eriti - kui raske on mul ennast seda kõike teades armastada, kui raske ..kuidas keegi jõuakski mind sellisena armastada, kui ma isegi end vaevu talun. Vähe sellest, et ma voolan tulikuuma kivimina, on minus veel sulamata tükke, haavu, mis muudavad mu liikumise täiesti ettearvamatuks ka mulle endale. Faktid, mis mulle kohale jõuavad lükkavad mind tihti kuristikulisse ahastusse, kus ma leian end puhtsüdamlikult tunnistamas, et mulle tundub, nagu sureksin ma varsti ära. Sest sellisel intensiivsusel ja kontsentreeritusel ei ole maailmas kohta. Muus maailmas, kui selles, mis on jõudmine ühe sõbra toast teise omasse. Aga ma lähen, käin ja olen nii kaua kui mind on, sest ma tean, et kui elu võtab, siis ta võtab just siis ja sealt, kus on õige aeg minna. Ehk seepärast hoiabki mind veel elus see sama kuristik, millelt ma iga kell võin kukkuda.
Kui keegi mind enam ei vaja, siis tuleb ainult veel tuul - ja ma kukungi. Olen sellega leppinud. 

Sellepärast peaksin ära kirjutama oma surmast. Vabanemise mõttes. Haavatud olemise pärast. Tõeline sõdalane ärkabki üles surmavatest haavadest - selleks, et  uuesti lahingusse minna. See näitab tema tugevust ja pühendumust. See üldse märgistabki, mis on pühenduse kontsentraat. 

Minust saab tuhk. Elu on naiselik, surm on mehelik. Ma olen alati olnud domineerivas suhtes iseendaga, see pole mingi ime. Mind on valitsneud emotsioonide raskus, mis on määratud mehistele õlgadele, kuigi olen naine. Ja naine olla on mu elujõud. Habras olemise elujõud - armastada. Armastada nagu poleks homset, ega olnud eilset, sest kõik mööduv on määratud kaduma ja olla on meie tuleviku sünd.