DIAGNOOS

Ma hakkan juba isegi kahtlustama, et mul on teatav patoloogia - jah, Kärt, need mustrid. Aga seda ainult seetõttu, et nüüd, kus mul on rahu ja vabadus, kipun ma ikka kuhugi ära. Kuhu on mul minna rahust?
Iseenda juurde käimine, kõikide nende poiste vahepeal, on nagu omamoodi tuleproov. Ma pean mehi oma elus sõnumitoojateks ja muidugi olen ma sellepärast #daddy_issued, lits, ebastabiilne ja hull. Aga ma usun neid viimaseid asju ainult siis, kui mõni mu lugupeetud poistest seda ütleks, ent nad on pigem nagu spordifännid Tartu Maratonil, tulihingeliselt mulle kaasa elades. Ja nad muutuvad aastatega ainult targemateks, mis tähendab ka, et järjest vanemateks. Sellepärast võin südamerahuga ühele, kes minusse on armunud, öelda, et mulle meeldib üks teine ka. Ja kui juba kaks tekitavad teineteisega minus kahtlust, kumma poole kalduda, siis on viimane aeg proovida üksi olla. Vähemalt praegu tundub mulle see parima mõttena. Ja eetilise valemina tundub see loogiline. (Kes nüüd hull on, ah?)

Teine külg selle eetilise platvormi kõrval on asjaolu, et see astub ilusti mu isiksushäire mustriga sammu. Aga miks ükski brošüür ei seleta ära, mis värk see "tõeline" reaalsus siis on, millest ma pidevalt mööda kaldun? Ma arvan tegelt, et on aeg uueks isiksusetüübiks, meil on ometigi juba 21. sajand: PSÜHEDEELNE ISIKSUS ehk inimene, kes on seisundis, kus ta meeled on võimendatud tundlikkusega ning milles võib esineda kokkupuuteid nähtamatu maailmaga. Sest ei, narkootikumid ei kao ära mitte kuhugi, nad kasvavad maa seest välja, et inimest aidata, ja need on loomulikumad kui raha. Mitte, et ma kogu aeg paugu otsas istuks, aga ma saan kindlalt väita, et looduslikud medikamendid on tõhusamad kui retseptid. Aga no see on juba kindlasti reaalsusest irdunud jutt, peaks ikka mingit palga pärast tööd tegema ja.. aga ma tõesti ei vali neid tundeid, mida ma tunnen ja ma olen võimetu neid ignoreerima. On mõned stsenaariumid, mis ma olen mõelnud, mis võiks olla mu rahutuse taga:
a) varases nooruses kogetud traumaatilised sündmused - mu vajadused hoolitsuse suhtes on olnud suuremad pakkumisest ja ma ei oska siin kedagi süüdistada ega isegi süüdi olla: ma olen sündinud sellesse keskkonnda, mida ma oma karmaga ära olen teeninud. Ja seda sama karmat teenin ma ka praegu.
b)  narkomaania, mis algas väga ammu enne kui ma ühtegi droogi proovisin: see on mingisugune endorfiini- ja/või serotoniinipauk, mida ma armumistes tripin, ma olen sellest alates lasteaiast saati jõhkralt sõltuvuses.
c) usu puudumine, et armastus on õige, sest tunded, samaväärselt muude kehaväliste ainete sisestamisega, kakuvad mõistuse nii lahti, et mul kaob pind jalge alt. Droogidega tuleb sellest lihtsamini välja ja keegi teine, peale mu enda kannatlikkuseproovilepaneku, ei saa sellest otseselt puudutatud.
Mu spiritismitripp kinnitab oma kontsentreerituses siiski seda, et südameõigust tuleb ilmtingimata järgida, sest jumalikkus ongi see, mida on võimatu seletada sõnadega. Armastus on jumalik ja kedagi armastada on privileeg inimeseks olemisest.

Aga iga inimest armastada on täiesti erinev kogemus ja sellepärast jääb selle vahele armukadedus. Ma ju võin seda praegu näha omamise perspektiivist inimeste keskel, kes ei suuda hoomata kosmilist tingimusteta armastust, kus kõik armastavad kõiki, aga selleks pole maailm veel valmis, kuigi ma näen märke sinna jõudmisest.
Viimase punktina võiks veel lisada praeguse eluetapi kulminatsiooniks ka selle, et ma elan selles rahus läbi oma lapsepõlve lõpetamata osa. See et minus pidi üsna vara rakenduma enesekehtestaja pärssis mu lapselikku vabadust, mis kokkuvõttes tuleb mul loomingus kasuks, seepärast olengi ehk vaatluse suhtes väga väga loov. Aga loomingulisus iseensest on tavainimsele raskestiseeditav. Ma ei taha enam rõhutamise pärast rõhutada oma keerukust, aga kurat, ma saan ise ka aru, kui ohtlik on lähisuhe minuga. Kellelgi pole lihtne. Aga kui sa mind armastad, siis sa tuled selle tripiga kaasa ja ühte ma võin garanteerida: igav ei hakka. Samas on ka minus päris sügav igavus peidus, olen selles kindel, aga sel ei ole veel palju võimalust särada olnud. Küll õnn toob ka tema oma roosas pales.

I like to leave my fears behind. Ja nagu tuleb välja, siis minu kahtlusele oma tervemeelsuses jälle ära kolida, saab saatusliku kinnituse tõsiasi, et maja pannakse müüki, kus ma praegu elan. Saatus on minuga kenasti dialoogis. Plus, selle maja dekoratiivne värv valge kõrval on sinise ja rohelise vahepealne, võiks öelda, et ma kolisin väga sujuvalt oma südamesse, elasin seal talve, tegin ta seest korda ja nüüd tuleb mul teistesse kohtadesse minna teisi tegusi tegema.
Märgistuseks tarokaardid: kümme mõõka, kaheksa sauda ja judgement.

mu elu hümn

Ikka veel pole vaja kellelgi muretseda.
Ma arenen jätkuvalt. Omasoodu.

kohalejõudmisi

Viimasel ajal olen küll tundnud, et tuleks uuesti hakata raamatuid lugema. Kui see muusika ainult nii palju kutsuvam ei oleks.. Aga mõne asja pean kirjutamisest siiski veel ära märkima. Käisin Tamsalus mõned päevad vanal kooliõel külas, kes välismaalt siin, ja siis muuhulgas käisime koos ka mu vanaema juures. Kala söömas. Isa püüdis ahvenaid, päris head olid.

Rääkisin oma põhilised tajumisnihked ja perspektiivimuutused ära, sõbranna oli isegi nõus ja julgustas mu tehtud otsuseid tagantjärele, ent miski oli meie vahelt kadunud. Mina olin kindlasti keegi teine. Ma ei tea, kas asi on minu tuimuses või kõrgetes ideaalides, aga võib-olla nägin ma teda esimest korda tõeliselt. Ja seepärast nägin meievahelist kontrasti, inimestena, ning mõneti rõhus mind mõte sellest, et oli midagi, mida enam pole, mis meid ühendas. Aga midagi pole teha, inimesed on üks mets ja kui me olimegi sama puu, siis nüüd on me oksad erinevad. Ei saa taga igatseda seda, mida pole, vaid ikka leppida sellega, mis on ja see on kindlasti austus - austus teise inimese vastu sellisena, nagu ta on.

No ja siis see stseen, et .. eelmise nädala seisuga olla hääletamistulemus positiivne olnud ja see nädal peaks leping tulema. Rääkisin vanaemale sellest, mille peale  ta jällegi rõhutas, et nüüd pean küll tööle hakkama. Mul on üsna kõrini inimeste "raudloogilistest" järeldustest. Et kui ta ei tea, mis järgus mu töö on, siis ma järelikult ei tööta või? Et kuna mul pole raha, siis ma ei tee tööd? Kuidas saab üldse tööprotsesse, mis on abstraktsed, sest need on vaimsed, mis tähendab mittemateriaalsed, kellelegi tõestada ja miks üldse peaks keegi ootama sellele tõestust? Ma võtsin seda veits isegi solvanguna, et inimene, kes on mind kasvatanud ja mind tunneb, peab mind pigem laisaks kui ausaks. Ja kuna ma olen tüdinenud ennast maailmale õigustamast, siis kordasin ma jäjekordselt ja resoluutselt ainult, et muretsemine tekitab muret ja headus tekitab headust. 

Ja ma ikka veel ei viitsi teha HALVA MÄNGU JUURES HEAD NÄGU. Kui mulle ei meeldi kellegi suhtumine, siis jah, ka mina võin seda väljendada ja sellele reageerida. Ja õigupoolest isegi mittereageerimine on reaktsioon, nii et ka mina ei pääse maistest ahelaist.

*

Lugesin praegu seda Kristiina Ehini arvamuslugu ja esiotsa tahaksin vabandana oma kunagiste sõnade pärast intervjuus Pärnitsaga. Iroonilisel kombel oli ka minu toonane märkus soorollilise metatasandiga, mille taustsüsteemi saangi ainult ma ise seletada. Vastavalt mu enese arengule proijtseerin ma alati teistele neid omadusi, vastavalt siis positiivselt, kui need mulle mu enda puhul meeldivad või nendega kuidagi muudmoodi hästi on, või negatiivselt, kui ma neid endas hästi ei taju või neist ülepea arugi pole saanud. Ja nii on minu naiselikkusega ka - ma olen selle suhtes ikka veel mingi koha pealt ebakindel, sest mingi osa on (ja vahel ma juba kahtlustan et jääbki) minus lapselik. Ehinist aga õhkub ürgnaiselikkust, midagi sellist, mis minus on haavatud, ja mu armukadedus tema selle omaduse terviklikkusest riivas mind oma positiivsuses. Ja olgem ausad, Kenderi & co seltskond ei mõju mu täispussy hingeelule ka üldse normaalselt. Kordan veelkord, et olen ülikeskkonnatundlik ja kui ma satun halva energiaga kokku, muutun ma ka ise halvaks. Need pidurid on ehitamisel. Igast liigutusest ja valikust oma elus tuleb olla teadlik, et inimlik areng saaks olla lakkamatu. Seega siinkohal vabadan Ehini ees, kuigi vaevalt ta on kuulnud seda intervjuud, loeb seda blogi või üldse minust kuulnudki on. See lihtsalt vaevas mind päris tükk aega juba.
Aga artiklist nii palju, et see on mingi jumala megaloogiline järeldus. Ma üldiselt ei loe ajakirjandust, üldse. Eelmainitud põhjustel - mõjutuste valik. Oleme paaril hommikul Liisuga enesekindlusest rääkinud ja otsapidi see ajakirjandus jõuab inimestega samma punkti - miski ei tundu mu jaoks piisavalt huvitav. Loojana tajun ma ennast olemas sellises arenguetapis, kus ma ole väga intiimsetel otsingutel iseenda originaalsuse kehtestamise suunas. Tunnetada ja tunda endas ära see algupära kübe, mis eristab ja täiendab mind kogu selles universumis on minu võti kogu maailma mõistmise juurde - milleks peaksin ma seda salaraja sissekäimist hägustama millegi kõrvalise või veel hullem - lärmaka ja avalikuga? Mul on hingerännak. Ma olen millelelgi väga lähedal. Ja kui tänulik ma olen, et mul on võimalus seda teed otsida nii rahulikus ja armastavas keskkonnas - südamevärvi majas, kus keegi minus ei kahtle ega ründa mind. 

Miks ma lihtsalt mehele ei lähe

Mu rännakud on alanud ja kestavad siiani teesi all koos on kergem, millest võiks järeldada, et selle eeldus on olnud üksindus. Selline üksindus, mis pole lasknud mul iseendaga koos liikumatult olla, mis on sundinud mind kurbuse mugavusest hoolimata kuskile eksiteedele uitama. Ja siin ma nüüd olen, järjekordne toauks selja taga sulgumas, jälle kellegi süda murdumas..

Olime nädalavahetuse koos, ma tundsin, et olen kodus, sest tema südame sees on minu kodu. Me ei riidle ega kurjusta, sest me armastame. Ja et selle armastuse sees oli kokkulepitud vabadus, tundsin ma vajadust seda vabadust ära kasutada. Sest me olime nii kokku leppinud, valesid ega petmist ei tohi olla. Ja oma vabaduses olen ma alati taodelnud ausust. Kõik need kuud, mil me aina korrutasime teineteisele, et me oleme ainult sõbrad, kuigi esiteks minul tunded tekkisid, mille ma enda jaoks ümber programmeerisin, kuni paar kuud hiljem tema asja tõsiseks tahab pöörata. Miks nüüd ja kuidas enne polnud mu hinge näha? Sest ma ei olevat lasknud heal poolel iseendast eriti välja paista. Lugu minu nipsakast keerukusest algab aga ikka selle vana hea Monroe tsitaadiga, et 

Ma muidugi ei saa teistelt inimestelt eeldada, et neil oleks empaatiat ja filosoofiat trippida elu miinusalade taga peituvat potentsiaali. Kõik ei tea, et katki läinud portselani on võimalik kokku kullata; ei suuda järeldada, et korda tehtud asjades on veel suurem väärtus. Mõned näevadki ainult seda, mis ei ole. Ja kuigi ta on näiliselt positiivne ja rahulik inimene, on ta lihtsalt õppinud varjama ja peitma oma hüsteeriat ja viha ning nüüd pole tal ka aimugi, mida kurbusega peale hakata, sest tal lihtsalt pole kogemust. Aga on vähe, mida mina kurbusest ja üksindusest ei teaks.. Ja armuda minusse on esimese asjana leppida sellega, mis ma ei ole. Kui lennata ükskõik kellele oma ideaalse inimese kuvandiga peale, siis sa tegelt ei näegi inimest, kellega sa suhtled.  Sa ei lase tal olla ükskõik milline, vaid mängid, et ta on see, kellele sa ise oled konstrueerinud. Sa annad hinnanguid ja pettud nendes, sest proijtseerid teise inimese peal oma fantaasiat, mis pikema järelemõtlemise peale võib ikka päris haigeks osutuda.
Samas - me kõik teeme seda. Meil kõigil on mingid meist suuremad psüholoogilised alateadlikud mustrid, mis meid juhivad. Mida tõsisemad, see tähendab sügavamad on meie suhted, seda enam kulutavad need kihte, mida me maailmale endast näidata tahame. Minu kiht on olnud dominatrix, kes peab oma väljasuremisohus ülitundlikku hinge samal ajal peitma ja kaitsma, sest maailm ei oska selliseid asju hinnata, maailm ei saa aru, miks selline oldakse ja kuidas üldse nii võimalik olla on ja sellepärast tundub maailmale, et ma olen ohtlik. Haruldusega on ikka see sama teema, et hirm ja iha ei tee teineteisel vahet. Selleks, et mõista endast kardinaarselt erinevat peab tundma iseennast, et mitte anda teisele hukkamõistvat hinnangut. Liiga tihti on hinnang seotud mugavusega kategoriseerida maailma mingitesse piiridesse. Ma ei ütle nüüd otse, et seda saaks tegemata jätta, aga ma pakun võimaluse proovida seda mitte teha.
Sellepärast ma ei lähegi mehele, et see oleks lihtne. Lahendaks päris palju materiaalseid probleeme mu jaoks, vanemad oleks õnnelikud ja vanaema süda ei valutaks ja. Mina saaks oma painele toeka pinnase ja mugavalt saaks vinguda jne. Aga türa ma ei sündinud siia ellu selleks, et siin lihtsalt kenasti aega veeta. Kuigi elades võib teha tõesti ükskõik, mida sa teha tahad, peaks inimesel olema siiski sisemine orientiir, mis teda tõmbab ja tõukab. Ja mu kõhutunne ei vea mind alt, eriti nüüd, kus ma ei näe oma elus korratust kaose mõttes, vaid hingelist instiktiivsust, mida kõik inimesed rõõmsal kõval häälel ikka ja jälle hullumeelsuseks nimetavad, sest neil pole aimugi omaenese sisemisest vabadusest. Sellepärast tunnen ma neile kaasa ja lasen neil mind armastada muretsedes, sest nad ei olegi tundnud jumalikkust. Nad ei usu, et füüsiline maailm on kaduv, nad ei usu, et maailma ei juhita mõistusega, nad ei usu isegi seda, et nad ei kontrolli elu. Ainuke asi, millega nad vähegi midagi muuta saaksid, on oma hinge uurimine, aga seda nad ju ometigi ei tee.

Mul leidub juba sõprugi, kes mind hulluks peavad, mis seal siis ülejäänud ühiskonnast rääkida. Viimasel kuul on mind väga kummitanud see Easy riderist pärit mõttekäik, et 

Billy: Huh. Man, everybody got chicken, that's what happened, man. Hey, we can't even get into like, uh, second-rate hotel, I mean, a second-rate motel. You dig? They think we're gonna cut their throat or something, man. They're scared, man.

George: Oh, they're not scared of you. They're scared of what you represent to 'em.

Billy: Hey man. All we represent to them, man, is somebody needs a haircut.

George: Oh no. What you represent to them is freedom.

Billy: What the hell's wrong with freedom, man? That's what it's all about.

George: Oh yeah, that's right, that's what it's all about, all right. But talkin' about it and bein' it - that's two different things. I mean, it's real hard to be free when you are bought and sold in the marketplace. 'Course, don't ever tell anybody that they're not free 'cause then they're gonna get real busy killin' and maimin' to prove to you that they are. Oh yeah, they're gonna talk to you, and talk to you, and talk to you about individual freedom, but they see a free individual, it's gonna scare 'em.

Billy: Mmmm, well, that don't make 'em runnin' scared.

George: No, it makes 'em dangerous.

SPOILERALERT, oma mõtte lõpetamiseks ütlen ma ära, et see film lõppeb sellega, et politsei laseb mottorratturid, kes lihtsalt mööda Ameerikat ringi sõitsid, sõidu ajal püstolitega maha. Nad surid oma  elufilosoofia tõttu "vabaduse" maailmas, kus nad said vabadusest "valesti" aru. Tulles siinkohal tagasi armastuse vabaduse juurde joonistub välja allegooria, mille me eile õhtul õnneks suutsime ilma tapmiseta lahendada. Olles iseenast läbi meie sõpruse avastanud ja palju enam armastama hakanud, ei tundnud mulle, et kuskil oleks piiri, mil minu vabadus teeks temale haiget. Ebamugavust küll, okei, ebamugavus on hea, sest mugavus tapab. Aga kui ebamugavus juba valuks muutub, siis ei ole kaalukausid võrdsed. Siis ei tööta see armastus võrdsetel alustel. Ehk ei olnud mu hoorav käitumine jälle siiski ainult teadvustamatu negatiivsest käitumisest laetud tähelepanuotsing, vaid täiesti puhas kokkulepetel lubatud süüdimatus. Lõpuni iseendaks jäämine on alati risk, kusjuures kõige suurem ja olulisem risk, mida sa üldse kunagi võtta saad, sest iseenda eest pead sa alati vastutama. Teisi saab mõjutada ainult nii palju või vähe, kui nad mõjutatud olla tahavad. Ja selle eest ei saa eriti vastutust võtta, mida keegi teine tunneb, sest me kõik oleme oma valikutes ja suhtumistes vabad. 

positiivne programm

 Elu headusega

ma alles harjun sellega