armastatud

Hakkan poiste piltide vaatamisest kirjutamisel võõranduma. Eriti praegu, kuigi inertsi oleks.

Elu ei väsi üllatamast. Ma ei mäleta, kellega ma rääkisin kohanemisvõimest, aga ta ütles, mis on üsna tõenäoline, kui vaadata seda tõde selle peegelduses, mis pole sugugi õigem või valem, kui esialgne nägemus, et ma pole mitte halb kohaneja - kuna ma muutun ja muudan oma elus väga tihti väga paljut - vaid väga kiire kohaneja, tähenduses, et ma saan lühikese aja jooksul üsna põhjalikult aru, mis olukorraga on tegemist. Ja mu tajumiskiirus on mu fucking eelis tegelikult, mitte viga. Up yours psühhiaatrilised diagnoosid.

Ja nagu laulgi ütleb: lollid jäävad maha. Ma kimangi edasi, nüüd täiesti teadlikult lastes lahti kõigist suhetest, millele tekib kohustusemaik. Seda enam, et olen vastu võtnud otsuse, et ma ei kavatse teha kunagi tööd, mis mis mind ei arenda. Heas mõttes on keerulised suhted ja raske iseloomuga karakterid magusaim osa mu elust, mis ongi töö. Mõistma tunda igat inimest, kes mu läheduses on, ilma, et ma laseks teda sinna, kus ma ei taha, et ta minu elus oleks, on aga uus väljakutse. Sest jah, ma armun ikka veel ja veel ja veel ja siis mõne korra sinna vahepeale veel. Mis kuradi suhteinimene ma olen? Kas nii hea, et olen paralleelselt mitmes armumises või just nii halb - sest minu jaoks on nad võrdselt armastusväärsed inimesed? Või on see küsimus vaja esitada nendele, kes minusse vastastikku armunud on, sest nagu tuleb välja, on meestel mingi kuradi ürgkonkurents.
Minge putsi oma ürgkonkurentsiga. See on liiga emotsionaalne, kaugemale mu aju nussimisest te sellega ei pääse.
Mu eneseväärikus on saanud kaugelt parema mastaabi kui füüsiline maailm. Ju mulle on kohale jõudnud, lõpuks!, et analüüsivõimeline naine on üldpopulatsioonis nii harv nähtus, et jah - mehed armuvadki ära. Eks mõnele aitab see ka kaasa, et ma selline linnumoodi välja näen, aga ma eelistan aina enam oma nokka pigem kinni hoida, kui seda mingi sisutu hala peale sädistada lasen. Üldiselt tahaks ma siia lõppu ikka veel kirjutada, et ma vihkan naisi, sest nad on kõik nii lollid, aga ma tegelt tean, et see ei olene soost.

Eks mul on ka neid naiselikkuse hooge.. aga järjest vähem. Põhimõtteliselt olen ma alati pigem mees olnud, nüüd eriti, kus on tõestust saanud tõsiasi, et ega see meik ei muuda ikka mitte sittagi. Aga noh, teisest küljest kulutasin ma palgapäeval kaks tundi, et Seda Õiget lainerit leida. Mu mentaliteet on üldiselt kõiges praegu, et minimal on maximal. Ühed head asjad, mis teevad minimaalse vaevaga ära maksimaalse, see on, piisavalt vajaliku. Muidugi on mu maailmanägemus tingitud mu töörütmika ülesleitusega. Võimalikult täpselt kalkuleeritud sõnad, mis oma kihistuses lasevad lugejal mõista vastavalt sellele, kuidas ta tahab mõista. Kõigile midagi, ilma hinnaalanduseta usulisfilosoofilise maailmavaate suhtes. Minust saab järgmine Raimond Kaugver.

öine valgustus

Sain täna Tõniselt transurfingu raamatu. See on 78päevaline kursus oma mõtete ja hinge eraldamiskontrollist ehk reaalsuse mõjutamine oma mõtlemisega. Alustasin selle sissejuhatuse lugemist enne magama jäämist ning juba selles oli piisavalt tugipunkte mu eelnevatele otsingutele/leidmistele kirjandusest, sh jumalikkuse termonoloogia analoogid spiritismiga. Boonus on selles, et kui spiritism tegeleb ainult hinge jumalikkuse eri tasemetega, siis transurfingu alused kinnitavad mõtte ja hinge osakaalu võrdsust.

Mihkli paine tuli uuesti tungivalt peale juba enne Simone sünnipäevale kutsetki. Ma nägin unes, kuidas ta mind täiesti ootamatult suudles. Mu reaktsioon sellele oli vastavuses mu meeleseisundiga: "Mis kuradit sul nüüd seda vaja teha on?" sest mu teadvus ja armastus oli kindlalt Indreku juures. Siis tuli ühel päeval trepist alla Indrek, seda mitte unenäos, ja küsisis, kas ma oleksin ta kaaslane Simone sünnipäeval. Ma veel kahtlesin, sest oli õhus Tallinna plaan. Mõni päev hiljem äratab ta mind hommikul voodist unes teatega, et Mihkel tuleb ka. No ja siis hakkas see praadimine. Päeva lõpuks otsustasin, et pean minema, sest see mõte oli piisavalt ebamugav ja - come on, ma olin raske deprssiooniga haiglas, sellega võrreldes on üks õhtu lebo ots. Mõni päev peale seda otsust nägin meid Mihkliga koos vannis koos vähese veega. See tekitas kummastust. Vesi tähendab haigust, aga seda oli seal vähe. Ta hoidis vist mind veel ka kuidagi enda embuses. Tõlgendus on üsna selge:

Such cleansing could depict a change of heart or forgiveness where old feelings are washed away. To do this you may need to cry or release and ‘wash out’ long held emotions.

But some bathing dreams or fantasies often depict the bath as a form or ritual which is getting one ready for something, perhaps a new experience, or the deepening of ones experience in an important area of your life, such as sexuality. Such an initiation might involve the meeting with your feelings or fears about relationship or your life situation – perhaps meeting your own male/female self more fully.

Bathing also includes nakedness, and therefore vulnerability, the revealing of your secrets or things you are sensitive or ashamed of. This might embody marriage/relationship intimacy.

If you are in the bath with someone then it can suggest being immersed in an influence of some sort; deep sharing, perhaps blending of qualities.

Some dreams show bathing as a powerful change or renewal and may sometimes relate to feelings about life in the womb.

Suudlus eelnevast unenäost on omakorda  on seotud vaimse ühendatusega. Ma päris hästi ei saa veel aru, miks tema mind suudles, sest minu reaktsiooni juures on see justkui siiski relikt, sest ma olen enese vabastamisprotsessiga ikka päris kuradi kaua tegelenud, aga võimalus võib olla ka selles, et oma loitsimisvõimega olen ma ta oma hingesügavusse nii põhjalikult kinnitanud, et minu omas sisemises reaalsuses me juba olemegi koos olnud (või on see eelmine elu?) - igal juhul, selles teises reaalsuses vajab tema mind sama palju kui mina teda olen armastanud. Plus selle loo kõige arvestatavam fakt on see, et kui me kohtusime olin ma juba väga raske raviprotsessi esimeses suuremas keerises. Mitte et ma üldse kunagi maailma "adekvaatselt" tajunud oleksin, aga millegipärast oli ta sunnitud mu ellu just sel kõige peastsegioleval ajal sattuma. Ma kahtlustan, et ta võib ka täitsa peastsegi inimene olla oma olemuselt. Kahjuks ei tunne ma teda nii hästi, aga mingi maagia selles jääbki õhku.

Ärkasin just üles selle peale, et nägin teda jälle unes. Oli mingi pidu kuskil võõras avaras kohas, toimus lõbus veiderdamine, ja me põrkusime aeg-ajalt kokku. Olin suht segi seal. Kõik analoogia laupäevasega. Põhimõtteliselt sama asi, aga laialivenitatum kontekst. Ma isegi praegu ei mäleta nii täpselt, mille peale, aga ma ärkasin väga järsku üles. Üldse on mul peale laupäeva uni jälle katkendlik olnud, aga ma näen väga otsest seost meie esmakohtumisele omastele juhtumistele, mis kõik viitavad mu tollasele depressiooniepisoodile. Keha mäletab! Ei tasu siin driftida selle kuradi hingejauramisega midagi, keha on ka olemas! Ja tema keemias on ka oma lugu. Aga ma tean, et me puutusime füüsiliselt kokku, suhtlesime silmsidemes, ja mingis lähenemismomendist toimus ülisuur error ja siis lõi sisse hoopis sundmõte mu vanematest, mille peale uni oli teki  visanud ja ma avastasin end jälle higistades ärkvelolekult. Kurat, need deprekasfäärid on ikka hullumeelselt salakavalalt mu sisse ära peidetud.

Terve tänase on mind mu tema armastamise juures painanud tõsiasi, et ma ei saa teda aidata, kui ta ei taha. Kahtlustasin veel peale tänaöist ärkamistki, et ma leinan tema leina ja mingi minust olenematu side hoiab meid koos, aga tõenäoliselt on see illusioon, ja väga tugev keemilise depressioonikliistriga kokku kleebitud illusioon, mis neid tugevaid tundeid tekitab. Siinkohal tahaksin siiski lisada, et ma pole oma usku saatusesse kaotanud, aga on kahtlust, et transurfing võib koos jumalikkuse ettemääratusse usuga aidata mul maailma selgeltnägejaliku selgusse veelgi puhtust tuua. Hinge raskekaal peab nii või naa saama saama mingi juhtumishoova, sest muudmoodi ma oma sotsiaalärevusi ei ületagi. Ja mu viimased mõtted enne uinumist ja seda analoogunenägu olid: kujutlesin ta nägu ja kordasin endale:
armastus on vaba
armastus on tingimusteta
ma tahan sind lahti lasta

Ma tegelen tõesti päris süvendatud eneseprogrammeerimisega ja see energialiikuvus on olnud hämmastav - kui sa millestki kauahoitust lahti lased, toimuvad muutused tõepoolest väga vahetult! See näikse mulle juba hasarti pakkuvat. Loodan, et seegi juhtum ei paina mind enam kauem, kui mu novell.

tajude avatud uksed

Olin alati laps, kellel oli õnneks väga vähe vaja. Sain tagasi selleks samaks lapseks ja loodan end enam mitte kunagi kaotada.

Nüüd on mul siis jälle absoluutselt võimatu eitada tõsiasja, et olen sunnitud inimesi aitama. Kui täna varahommikul eilsest sünnipäevapeol joodud veinist olenemata uni ära läks, nutsin ma jälle kellegi teise pisaraid. Olen siin kolm päeva jälle sotsiaalsel turneel olnud ja iga inimeste keskel olemine on nii kõva infoväli, et juba teisel päeval tundsin kurnatust. Ent eks alkohol aita nii vastuvõtlikkuse emotsionaalsusele kui füüsilisele kehalegi selles osas palju kaasa. (Legaliseerige see kuradi kanep ära juba.)

See on puhas maagia, miks ma tajun osasi inimesi teravamalt kui teisi. Ajast, mil ma seda blogi alustasin ja oma antropoloogiliste välitöödega siin stiilianalüüse tegin, on saanud aeg, kus materiaalne stiil aina kehtetumaks on muutumas. Olen lihtsalt algusest peale aimanud jumalikku esteetikat, aga mu missioon ei ole seotud materiaalse maailmaga. See praeguse aja häda ongi, et inimesed on aheldunud materiaalsesse - nad on lasknud end orjastada. Loomulikult kõlab see minu suust võib-olla järjekordse naiivsusena, aga ma lasen lapsel endas elada ning olen siiral veendumusel, et tema usk headusesse juhib ta ka kõige kurjemast metsast välja. Ja päikegi tõuseb igal hommikul üha uuesti ja jälle.

Mis siin ikka pikalt keerutada. Ma nägin eile Mihklit. Kuna sotsiaalfoobia muster oma hirmudega püsib veel paraja visadusega mu energiaväljas, siis tegin ma enne sünnipäevale minekut ühe korraliku paaritunnise hulluksminemise läbi, sest ma teadsin, et ta on seal, jaaniiedasi, mis kõik mu peas vahepeal olnud on. Aga Indrek ostis viimase raha eest meile suitsu ja veini ja aitas mul endale sisendada, et ma olen Armas Triin. Ja ma ju tean, et kõigile, aga eelkõige mulle endale, on parem olla Armas Triin. Ja ma päriselt olengi armas, mitte sotsiaalärevuses bitch, nagu ma viimased 10 aastat paista olen lasknud. Sellest ellujäämiskarakterist hakkasin ma juba sügisel lahti laskma, aga see bitch on kõva mõrd, ikka ajab oma sukkis sääred mu tagumikust välja ja jaurab ja ülbitseb ja dikteerib ega suuda vaiki olla ühestki maailma pahest. Ja kui ma olen parasjagu bitchi ja Armsa Triinu vahepeal, siis võib olla kerge Triinukese efekt, kus ma üldse ei saa aru, mis on õige või vale, aga kuidagi mõnus on. Nagu armumine.
Olen kirjanikuna loonud omale maailma, mis on minu oma. Paratamatult on see tripp analoogne ükskõik, mis ala spetsialisti spetsialiseerumisel oma töösse, mille ärevakstegev aspekt on üldisest foonist kadunudolek. Seda mõistsin nüüd emakeelenädala puhul esinemas käies, et olen liiga kaugele läinud. Õhus on hädaoht, et inimeste jaoks võib see liiga palju olla. Mul pole hirmu, et ma enam puudutada ei suudaks, aga ma näen, just ettelugemisel, et ma lajatan oma psühedeelsusega inimestele nii kõvasti vastu vahtimist, et kord tuli publiku seast isegi reaktsioon "liiga diip". Häbi tunnen ma ainult seetõttu, et ma ei taha üldse elevandiluust tornis elada, aga ma ei saa ka mitte kuidagi ennast lahjemaks keerata. No tõesti mitte kuidagi ei saa. See oleks hinnaalandus iseendale ja oma loomingule. Loomingule!, mis on mu töö.

Sellest tööst ma kõige enam tahtsingi temaga rääkida, aga peomelus polnud see oma põhjalikkuses võimalik. Teisalt segab ka lein inimese keskendumist, kuigi ometi olen ma võimeline pakkuma ka nii tugevale tundele mõtteseemet, sest ego lahustamine on väga suureks abiks igasuguste emotsioonidega toimetulekuks. Iseküsimuseks jääb seegi kord inimese tahtmine või võime ära tabada seda momenti, kus talle pakutakse lahendusi. Aga ma ei tohi unustada iseteadlikkuse jäärapäist tarkust, mis just mind ennastki on toonud nende lahendusteni, mida ma tean talle pakkuda. Igal juhul langesin ma eile väga suurest koormast ja saan ühe killu oma südemele taas tagasis külge kullata.

Meie armastus läks lihtsalt luule ridade vahele kaduma. No mis sa kahelt luuletajalt rohkem või vähem ootadki. Nüüd olen vaba
tõlgendustest vaba armastusele. Ja jälle kirjutasin terve hommiku luuletusi. Muusana töötab ta küll väga hästi. See ajabki mind meeste järgi hulluks, kuigi ma pigem vaikin, kui hullun. Samas - see minu tasujalik ülbus lõi ikkagi enne äraminekut korralikus veinijoobes välja:

"Kas sa tahad siis universaalset tõde teada või mitte?"

Mul on väga suur filosoofiline söögiisu, pardon mu näljakisa.

hingefraktaalid

Nüüd, kus meeled on väga palju vaigistust leidnud, seab elu mu ette veel põhjalikumad küsimused ja taandab iga mu viimsegi kire ja vihkamise armastuse kõrgushüppe jooksurajale. Pean teada saama, kas eraklus on mu ainuke võimalus stabiilsust säilitada, või on see seotud hoopis asjaoluga, et kui sa oled armastatud, kui hing on oma kodu ja kosutuse leidnud -  siis peaks ka kõik võimalik olema.

Hirmul on tumedad värvid. Mu mitmenädalane joonistamismaraton kulmineerib endas piltidel psühedeelset liikumist sügavustest erendava helguseni ja katab selle kõik vana hea läike ja kohatiste sätendamiskihtidega. Mitmekihilisusest ei pääse ma õnneks veel nii pea. Dünaamilisus loob avarama perspektiivi  ja annab ikka aimu kõige võimalikkusest.

Aga nagu täna hommikul selgus, siis leidub ikka olukordi, mida ma vältida tahaksin. Pärast paaritunnist kergekujulist enese omas mahlas pruunistamist, saan ikkagi aru, et mida ebamugavam see olukord tundub, seda kohustuslikum on mul selles osaleda. Sest see rahu ja kindlus võib samamoodi olla illusioon, nagu.. nii paljud mu emotsioonid, mis mind ja mu lähedasi hulluks on ajanud.  Ja kui ma tõesti paraneda tahan, siis vaatan ma ausal näol oma saatusele näkku. Sest miks peaks keegi häbenema, kui ta pole olnud ebaaus, tunda süüd, kui on süütu?