Olen proosakirjutamisega teinud oma tunnetest töö, mis loodetavasti lunastab mu kirglikkuse lõplikult. Hakkan vaikselt aduma, kui palju eraklikum on kirjutamine ükskõik, millest muust, mida ma ettegi kujutadagi suudaks. Ja kui koba ma veel olen, milline algaja oma maailma teisteni viimises. Aga rahulikumaks kogu ümbritseva elu ümber ei tee mind mitte miski peale kirjutamise. Sest seal muutun ma kogemuseks, mida ma läbi olen elanud, mõistes seda veel põhjalikumalt. Niimoodi enda isikust eemale ujuma õppides lepin ma kergemalt tunnetega, mida inimesed minus tekitanud on. Need kustutamatud muljed, millest ma lahti ei oska lasta, millest ma kunagi lahti pole osanud lasta muul moel, kui need endast ära andes. Ja vist polegi see loovutamine, vaid ikka see vana hingeinventuur, vaikus ja ajatuses närbuv noorolek.
Ja kerge on, nii uskumatult palju kergem, kui sul on kaasas tühjade ridadega raamat ning pastakas. See on kogu mu mõte - täita read, mida pole veel kirjutatud. Sõltumata kellestki peale olukorra, kuhu mu süda mind viinud on. Aga kui palju muid maailmu on, millesse põgeneda, peale armastuse, mis sellegi poolest armastusest loodud on. Pole enam tungivat vajadust kardinaalsete arvamuste järele, nagu vabaneks põhimõttelisusest üldsegi. Täna on nagu jõena voolav vesi, kus kirkamal hetkel on inspiratsiooniga toitvaid kalu, aga kindlamana alati liikumise vool ise, mis aina kulgeb ja liigub ebamäärasesse alatijuhtuvasse tulevikku.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar