Vaevu me üksteist tunneme

Kuidas armastus võib olla selline, et paneb sind nii veidralt käituma, et sa ei ole enam sina ise, vaid kõige põhjalikum tunne, mida sa ei kontrolli. Sa muutud hirmuks praeguse hetke uskumatuse üle, milles me koos viibime, sest see on nii kipitav, ja mõte selle lõppemisest võib sind justkui tappa, nii et sa põgened, sest ei suuda nii suurt tunnet ja nii tähtsat võimalust - surma võimalust - ühes hetkes ära taluda, ja kaod! Ja mina kaon, me kaome eri viisidel ja väldime eri võimalustel, sest see on talumatult ebareaalne, millise sünergia me moodustame. See pole millegi eelnevaga seletatav ning selle kulg on ootamatum, kui me ette kujutada oskaksime.

Vaevu me üksteist tunneme ja sa ei anna sellele võimalustki. Sa läksid ju ära ja nüüd tulid sa tagasi, mis võimalus sul enam olla saab, sa oled ju kahe vahel, kinni oled sa. Mina ei saa sind päästa, ainult ise saab otsustada, mida teha ja sa ei tea, sa tõesti ei tea enam, mis on õige. Mulle ei ütle sa midagi, ühtegi vihjet ei anna oma teadmatusest, selle mõtlen ma praegu kaasa, ma ennustan su tundemaastike selle alusel, mida ma su silmadest näinud olen, mida sa öelnud oled ilma sõnadeta, ainult seda ma oskan lugeda, seda loen ma küll meeleldi, aga ega minagi saa sind aidata, ainult mõista võin sind ilma hinnanguta, ilma sunnita sind minu poole tulema.

Torm, torm, ega torm tulemata ei jää, sa näed ju kuidas marutab, tunned seda, mida ei seleta vaid väldid, oodates, et see ise end lahti mängiks, su tunded selgineks, üks käsi su käest lahti laseks, et teise saaksid haarata. Maailma lõpp, maailma lõpp! kahte ei saa olla korraga!
Neid sinu tundeid tunnen ma ka, ma saan neist aru, kuigi sa pole mina ja ma üldse ei näegi sind, aga ma saan aru, mida tähendab olla inimene, kes kahtleb iseendas. Ja vahel ma küsin endalt, kas sa selle pärast läksidki nii kaugele, nii nii kaugele maailma otsa, et seal oleks lihtsam või oli see saatuse mäng, millest sa haarasid, ma tean, kui magusad on need võimalused elada elu äärealadel, hoida teki servast kinni kui lained juba üle pea peksavad. Aga ikka lahti ei lase, kõik teised on juba kadunud, aga sina oled ikka veel keset loksuvat merd, kabiini turvalisus on viimane võimalus end päästa, aga sellesse ei tule ju esimesel võimalusel peitu joosta, kus sa sellega, ma ju tean seda kõike! Mina põletan end tuhaks, aga see hetke surm on sama, kui laevahukk paadis, millega sa üle ookeani sõitsid.

Kõike seda arvesse võttes tahaks ma ainult oma isu tagasi saada, isu täita seda tühjust, mida on täitnud inimesed, eriti sina, aga kellest ma ei tohi sõltuv olla, eriti sinust, aga kelleta ilmaolek teeb mind seest õõnsaks, kui ma harvadel päevadel, mil ma enam ei lase endal olla kontrolli all, kui on armastusfilm, ükskõik, kui hea või halb, mis võtab mind päevadeks jalust ja raputab lihtsalt võimalikkusega, et sa mind armastaksid, et selline armastamine on võimalik kunagi kuskil kellelgi, mida ma sinu sees olen tundnud, siis ma kirjutan neid ridu ja jumala eest, ma ei tea, kellele seda vaja on, kui mulle, kes olen mina, et sina neid loeksid, ah.. antagu tagasi mulle isu täita see tühimik enda kõhus millegi muu kui sinu tagasi igatsemisega igast unenäolisest korrast kui me kohtunud oleme.