Täna on suurepärane aeg uuteks algusteks. Ja kuigi on väga riskantne lubada oma sõltuvustest vabanemistega aateliselt kelkida, siis on vähemalt üks asi küll, mida ma enam endale lubada ei taha, ja see on käitumine vallalise tüdrukuna. Ma ei saa ju eluilmaski kõigi eelmiste suhete õppetunde ära õpitud, kui ma pidevalt suhteid "peale" teen. Õnneks olin ma reedel rabavas vormis ja suutsin nii enesele kui teistelegi inimestele kainestavat tõtt öelda. Küsimus ei ole kunagi selles, millistes suhetes me oleme - me ei tea sellest hoolimata kunagi, millal on parasjagu viimane kord, kui me teineteist näeme. Ja selles pole isegi midagi kahetsusväärset. Alati peab lihtsalt toimuvast teadlik olema. Paratamatult toimub suurem teadvustatus siiski üksinduses - see on seltskond, milles seedib vaim tundeid ja kogemusi. Ja ainukene olemine on üksinduses küll vaid näilisus, sest kogu muu aja on täitnud ju ümbritsev, "nähtav" maailm. Ühes ruumis üksi olemine pole küll otseselt nähtamatuks muutumine, aga vähemnähtavaga kontakti loomine on see kindlasti. Mind huvitab üksindus mitte sellepärast, et see pole lihtne (minu jaoks on see ikka üks lihtsamaid asju), vaid et ma saaks aru, mida ma üldse tegelikult vajan. Kui mul on teist inimest enda kõrvale vaja, siis mis põhjusel?
Kas ma saan oodata kellegagi koos olemisel suuremat lihtsust, kui minus eneses üksinda leidub?
Kui ma ootan kedagi teist ennast tasakaalustama, siis kas see pole mitte märk sellest, et ma olen invaliid? Kas ma tõesti tahan kedagi selle sama märtri sündroomiga mind päästma, mis mul endalgi küljes tolgendab? Ei taha ma ühtegi neist variantidest. Aga miks ma siis arvan, et peaksin ilmtingimata mehele minema? Lihtsalt seepärast, et kaks on parem kui üks? Päriselt ka?
Ma kahtlustan, et siin on tegemist pigem kunstilise väljakutsega saatusele, sest jumalik armastus ilmutab end ainult siis, kui sa seda kõige vähem vajad ja ootad. Et ma olen viimase poole aasta jooksul aina avatum, mu energia on liikuvam, ma olen tervem ja uudishimulikum, olen ma siiski selle kõigega enesele natuke ohtlik. Minus on mingi surematu naiivsus, mis hakkab mind juba ära tüütama. Punkromantika duššinurka kusev lõpp on selle suurepärane illustratsioon. Kuidas ma seda ometi ette ei osanud näha? Olen sellest iseenda peale pahane, aga ju oli see millekski vajalik. Näiteks selleks, et ma kirjutaks paremaid luuletusi, neid luuletusi, mis on puudu. Siin tekib küsimus, kes keda hoorab - kas muusa kunstnikku või kunstnik muusat? Või ongi üldse tarvis igalt poolt õiglust otsida - energia liigub niikuinii tasakaalustamise pärast. Inimene on dünaamika tööriist. Ise on süüdi, et endast liiga palju mõtleb. Juhtub just see, mida me ette kujutame, et juhtub, ja mis see minu asi on, kui inimesed unistada ei oska. Igal on ainult tema ise, kes ette kujutada saab enda elu.
Ma tahan enesearmastust veelgi järgmisele tasandile viia ja ikka täiesti lõbutsema hakata, igal võimalikul momendil. Sest ma teen iseenda pärast. Sest ma olen ainult ühes momendis, mis on parim variant, mis mul kunagi olla saab.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar