Asi on selles, et ma ei oska meeldida, aga meeldin vahel ikka. Vahel kohe päris palju. Aga ma vihkan seda, et ma peaksin midagi selleks tegema, et meeldida. Ja siis ma olen hästi bitch, kui ma võiksin olla nunnu kiisu, sest minu sees on megasõbralik nunnu kiisu, kes oskab hästi käppadega mõnust masseerida. Isegi nii nunnu võin olla, et süda läheb pahaks. See on suur saladus, seda ei ole keegi tohtinud teada. Seda ma pole endalegi tunnistanud.
Vahel ilmuvad maa-alt või otse taevast välja inimesed, kes kohe kiisu minust välja meelitavad. Oh heldust. Siis ma saan ise ka aru, kui mõnna on kiisutada. Aga kassid on väga ettearvamatud.
Asi on selles, et kunagi ma täitsin käske, aga sellesse suhtuti üleolevalt ja see alandas mind. Asi on selles, et ma pole sellest alandusest üle saanud ning iga kord paneb allumise eelaimduski mind mässama, kõvasti ja lärmakalt vastu mässama, sest ma pole osanud ise endast lugu pidada. Sest teine inimene ei pidanud minust lugu, kui ma alles õppisin maailmas elama. Kui ma kogesin käskude täitmist esimest korda.
Nüüd ma andestan sellele inimesele. Andestan iseendale.
Asi on ikka selles, et endaga ei tohi halvasti käituda, sest see paneb teistega halvasti käituma. Mu jumal, kui hästi on elu mind õpetanud ennast kehtestama ja kui hästi saaksin ma seda nüüd rakendada teiste kaitsmisele, kõikide kaitsmisele ebaõigluse vastu. Mitte enam vastu mässata armastusele, millele allumine on kauneim nauding. Mitte mässata saatuse vastu, vaid võtta avasüli südame järgi vastu, mis on määratud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar