tasakaalu harjutused

Olen kolm päeva järjest unes näinud, et ma peaksin tööl hakkama käima. Ma polnud sellest kellegagi rääkinud, kui täna, paar tundi pärast ärkamist, võttis vana tuttav minuga ühendust viidates kohalikule ettevõttele, kes parasjagu pakkijat vajab. Ma isegi ei mäleta, kumb oli enne, kas mu mõte tööst või unenägu, aga ilmselgelt hakkas see idee tänu unenäole mind painama, ja siis lendas see pakkumine näkku. See kõik paneb mind reaalsuse kihtides jälle mitmekordselt kahtlema.
Mu peas keerlesid küll sellised mõtted, nagu "ma ju peaksin, sest kõik teevad nii" ja "issand mis mul viga on, passin siin nagu ei tohiks" kuigi tegelt on see kõik pseudosüümekas, sest kas mu lugemus ja erinevate metafüüsiliste aspektide "mõttetu" komponeerimisoskus areneks, kui ma ahvi tööd teen? Lihtsalt selle pärast, et mul oleks 400 eurot iga kuu?
Mida vittu?

Ma saan aru, et inimesed soovitavad mulle lambitöid puhtast heatahtlikkusest, aga nad ei mõtle sellele, et ahvid ei kirjuta raamatuid. Mul on vist mingid kohanemisraskused siin natuke, sest mu perekond on lihtsad inimesed, kes käivad/on käinud aastakümneid päevast päeva tööl, nad teevad ausalt raha, samas kui mina justkui ei teegi midagi. On tihti juhtunud, et kui ma oma toa ukse päeval kinni olen pannud, siis vanaema on öelnud kellelegi või arvanud takkajärgi, et ma magan. Tegelt on asi ju selles, et ma tahan vaikust ja segamatust, sest ma kirjutan või loen. Kahtlustan isegi veidi, et nad võivad mind siiski kodanikuna läbikukkunuks pidada, aga kuna ma olen end korduvalt tõestanud ka kui hull läbikukkunud kodanik, siis ei heida nad enam mulle midagi ette, sest muidu ma võin jälle ära kaduda või surnud olla või kuskil Koplis fentakast ülekat teha. Selle tõdemuse kinnituseks meenub mulle, kuidas mu onu mõni päev tagasi (täispeaga loomulikult) köögilaua taga oma vanatädist rääkis: "Oi Triin, kui sa oleksid Salmetädiga läbi saanud.. sa sündisid valel ajal tead, siis sa oleksid ikka tööd ka õppinud tegema.. tema oskas ikka kõike ja tegeles meiega." Davai nahui.

Aga noh, on üsna normaalne, et kui sa seletad inimestele midagi, millest nad midagi ei tea, siis nad varem või hiljem unustavad selle ikka ära, sest see ei puutu nende igapäevaellu. Ja kui inimene ei ürita talle kaugete temaatikate vastu intellektuaalsuse entusiasmist vahelduse mõttes huvi tunda, siis ei kujune temas ajaga harjumust leppida uuenduste ja muutustega, mille mitte tundmine võib kokkuvõttes talle hukatuslikuks saada. See on moraaliapostel mida ma iseendalegi praegu pean, sest mul on hästi raske päevapoliitikat seedida. Ma saan aru, et maailmas toimuvad praegu mingid täiesti õudsed asjad ja iga kord kui ma sellest sekundeidki näen mul tuleb kohe depressioon meelde ja ma lihtsalt ei taha seda enam tunda. Minu programm ja ehk võib-olla naiivne veendumus on (esoteeriline), et negatiivsus toodab negatiivsust ja positiivsus positiivsust. Kõikide sõdade ja terrorite taga on destruktiivne mõtlemine ning mina isiklikult ei saa endale seda lubada. Ma ei suuda sellega kaasa minna, see on minu kaitsemehanism kurjuse vastu. Kui ma tekitan iseenda ümber harmooniat, siis mõjub see maailmale kokkuvõttes palju kasulikumalt, kui see, mida ma ISISest või mingist järjekordsest katkust tean ja arvan.

Need oskused, millega me sünnime, tuleb ära tunda, see tähendab leida iseenda asetsemispunkt selles keskkonnas, kuhu ollakse sündinud. Usun, et sealt kooruvad põhjused, miks maailmal meid vaja on. Võib muidugi olla, et ma räägin ainult oma elust, mis juhtumisi haakub kaasaegse psühholoogiaga (mis ei saa ka pretenendeerida absoluutsele tõele), aga natuke kõrgemale olen ma siiski enda meelest tõusnud geneetika mehhaanilisusest. Keha on hinge masinavärk, mille kaudu Maa peal tegusid teha ning me saame seda keha kujundada vastavalt oma vaimsetele pingutustele. Igal juhul on füüsiline maailm omaette väljakutse kategooria, mina vean end sellest läbi.. ah, see on ikka väga keeruline mu jaoks ja seetõttu mind ka painab see töö ja raha suhe.
Mind teeb õnnelikuks see, et ma iga mööduva päevaga liigun sammu võrra edasi oma eesmärkidele, mis viivad mu kokkuvõttes mitmel tasandil kõrgemale. Aga see on protsess, mille kestel pean ma lahti mõtestama oma jäänukhirmud, sest täielikult vaba ja suurepärane olles, julgedes elada   ilma mingite ootusteta mitte millegi suhtes - alles siis - või isegi juba nüüd! - olen ma saavutanud edu.


Ilusad sõnad, aga ega ma ei suuda seda kõike veel üldse nii palju praktiseerida kui võiks. Tõeliselt suur ja tark inimene ei peaks oma tundlikkuse pärast isolatsioonis istuma, sest ta on "nii õrn". See on fucking Schopenhaueri õigustus! See tüüp elas 300 aastat tagasi, tänapäeva inimene peaks juba kõike suutma ja ma tõsiselt loodan, et ma liigun sinna poole.