Ma kuulasin teda ennastunustavalt seal vetsuuksel, veiniklaas käes. Kuidas ta rääkis ja kuidas mul polnud kahtlusekübetki. Mind ei piinanud ükski mu eelnevalt välja mõeldud hirmudest. Kõik oli jälle korras, sest me olime koos. Ja kui palju me teineteisele oleme, mida keegi teine olla ei saa, tundub uskumatu. Ma unustasin veini juua, kuigi tema oli see, kes rääkis. Ma kuulasin ja unustasin end. Tal on nii tugev jõud, et ta tunnistab, et ei tea isegi, kuidas sellega ümber käia. Aga mina saan teda aidata puhtalt sellega, et ma olen.
Nüüd ma saan sellest selgemini aru - väga paljudele piisabki sellest, et ma lihtsalt tuleks ja oleks. Et nad vajavad mu olemist, siis neil on kergem. Mõnikord ma räägin rohkem, mõni kord üldse mitte. Viimasel ajal oleks minu sees nagu vaikus. Selline uus ja senitundmatu rahu. See meenutab talve, sellist, nagu praegu akna taga, kus lumi on hästi kerge ja kohev ning üldiselt pole ka eriti külm, vaid paras, pehme.
Pärast ööd temaga avastasin ma end kodus kevadet tajumas. Kui põhjalikult olin ma mehed mustaks pidanud, seegi ühendas mind uuesti temaga, aga armastus kui saatuski ei anna sulle valida, keda sa armastad ja keda mitte. Keda kohtad või kelle kaotad. Kes on ja kes jääb - seda sa ei vali. Ja mitte midagi ei saa teha, et kedagi kaotada, kes on südames. Tuleb leppida. Südamest on võimatu pääseda, ükskõik, milliseid blokeeringuid sa välja ei mõtle.
Selles on palju lootust. Kevadele vastu minna enne kui ta paistabki.
Mul oli probleem, mis tuli meie vahel. Aga ka tal ja temalgi olid probleemid, mis ei lasknud neil mind mõista. Korraga saime üksteisele liiga palju. Ja sellises õukonnas nagu meie oma on äralend sama tähtis kui kohtumine. Kõik on omal kohal ja ajal, miski ei ole tähendusetu. Sest me ei suudaks teineteist mitte mõista. Meie äratundmine ei saa minema astuda nagu me astume teineteise kõrvalt.
Armastus tõesti võib olla nii suur, et see tekitab hirmu inimese ees, keda sa armastad. Ma polnud seda enne nende kahe inimese kohtamist kunagi tundnud, mul olid armastuse tingimatuse asemel armastuse armid, koledad ja veritsevad haavad, ma ei osanud sellise puhtusega ümber käia ja mu veri tilkus neile mõlemile. Aga seegi oli osa minust, sama nagu mu olemine.
Ma tahtsin kaitsta ennast, mitte teha kellelegi haiget. Ja enamasti see just niipidi ongi. Vead on lihtsalt arusaamatused, sel pole mingit pistmist armastuse puudumisega.
Naine on turvaline variant armumiseks, mis justkui hiilibki, aga väga hiire moodi, keda mul pole isu ei meelitada ega keelitada. Nende mõlemi nägemine joovastab. Veidi erinevalt, aga üldiselt sarnaselt: koos on elu veel rohkem kõikvõimalikum. Ja selles on armumise kaiffi.
Kuigi mees, tõepoolest, võiks end veidi paremini valitseda.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar