vanaema juures

Mõnikord istudes kodus ja kuulates vanu kassette 
lugedes raamatuid mida sai loetud ka siis 
Tahaksin ärgata tahaksin jõuda veel ette 
ennem kui lõppeb see kõik eimiski missiis 

Mulle on see lume sulamine päris inspireeriv olnud. Tunnen, et olen nüüd täielikult, kõikide oma astraal- ja eeterkehadega kohale jõudnud, astudes niimoodi mõneti nendesse samadesse viieaastase tüdruku sammudesse, sellesse vanaema juures olemise turvalisse maailma tagasi, mille ma nii kauaks ära olin unustanud. Kogu ülejäänud maailm näib nüüd turvalisem - turvalisem sellest, kui ma üksi olin. 

Hakkan ise vaikselt üles sulama. Hakkab tekkima lootus, et asjad võivad elus päris kenasti laabuda - ja seda isegi ilma mingite radikaalsete valikuteta. Suuremad asjad on mu eest niikuinii ära otsustatud. Aga seda loomulikult mitte inimeste, vaid jumalate poolt. Vaikus mu sees on alistunud mässaja, kes on võidu saavutanud. Ka sellega tuleb kohaneda.
Mõelda vaid, kui lihtne kõik on - ma lihtsalt ei tahtnud üksi olla. Mitte kunagi. Nüüd meenub mulle see teelolemise kurbus, mis juba väiksena alguse sai. "Ära tule täna koju, mine otse külast vanaema juurde, sest me läheme ära." Ma olin juba siis kodutu. Mõni ime, et ma nii palju siis kõigele vastu olin - mulle tundus ju, et kõik on minu vastu, sest neid ei huvitanud.

Nii palju kui ma end mäletan olin ma alati kurb laps. Aga kui ma lugesin "Seitsmendat rahukevadet" hiljuti, mis sobis nii siia kolimise kontekstis, kui vanaema ajastu mõistmisel täiesti geniaalselt ajastatuks, siis tundsin ma seal nii palju iseennast ära. Muidugi - see on ju suure kunsti peamine tõendaja, et iga lugeja saab end tegelastega samastada, aga ma olin päriselt ka sama võimukas kui minategelane - täpselt sama vanana! Ma sõitsin kogu aeg igal pool rattaga ringi, ratas on alati täielik must have, ilma selleta ei saanud elada, ja kui ma juba ühest alevi otsast vanaema nägin, siis ma hakkasin kõva häälega karjuma: "Vaaa-na-eee-maa!" ja vanaema naeris ja ütles käsi laiutades: "No missa lõugad üle tänava!"
Mäletan hästi palju naiivsust ka. Ma uskusin alati kõiki. Osad hakkasid mulle sitta ajama ka selle peale, sest süüdimatus paistab päris hästi välja. Kui keegi mulle midagi enneolematut ütles, millest ma midagi ei teadnud, siis mõtlesin, et jah, nii  o n g i . Ma teen seda kohati siiamaani. Õnneks enamasti mul on mingi tunne varuks. Tundeid ma ju usaldan, sest ma olen nii tunneteinimene.

Isaga seob mind kõige rohkem vist Vennaskond. See bänd on ilmselt seetõttu veel suurema tähtsusega minu jaoks, et mind seob isaga väga vähe. Mingi 12aastaselt hakkasin kõiki isa kassette ja plaate läbi kuulama. Sellest ka väga eklektiline muusikamaitse. 90ndad oli rets aeg ju!! Kõik need narkootikumid, mis popkultuuri läbi immutasid on mu aju pesnud lasteaiast algklassideni. Ja paratamatult on suur mõjutus ka vene kultuuril, sest mingi kolmandik siit on venelased. Ma mäletan eriti eredalt ühte vanaema sõbrannat, venelannat, kellel oli hästi kuri Siiami kass. Ma käisin päris tihti vanaema kaasas - ja igal pool kusjuures, sest ilmselgelt kellelgi polnud mu jaoks aega peale tema. Tema sõbrannade juures käimine käis nii, et vanaema ja ta sõbranna seletasid oma vahel, mina võisin kommi ja küpsist süües harjutada viisakustunnetust ja siis kõik kiitsid mind: "Oi milline lapselaps sul on, ta oskab nii vaikselt ja rahulikult olla." Nagu mul oleks mingit valikut olnud. Aga seda Siiami kassiga naist oli nii huvitav jälgida, sest kammoon, ta on venelane ju. See on nagu teater - ma ei oska vene keelt siiamaani eriti, aga nad on nii elavad, et ma paratamatult saan nende hingest hästi aru. Need regulaarsed Tatjana juures käimised söövitasid korralikult. Kuidas ta ütles: " O GOSPADII!" Oma diivamomentidel ma vist suht kopeeringi teda.
Pärast Slava rääkis mulle, et Tatjana on tema ristiema, aga nad ei olnud juba siis aastaid suhelnud, kui me veel mõlemad siin elasime. Ise elasid samas alevikus. Mingi biif vist. A kõik need venelased, kellega ma samas rühmas käisin rääkisid ikka eesti keelt. Kui nad tahtsid uhkustada, siis nad hakaksid oma vahel vene keeles rääkima. See tekitas eesti lastes elavat pahameelt. Me ütlesime, et "see ei ole aus".
Ükskord Slava tuli mulle siiliga ukse taha. Ma vaatasin just RTList mingit lolli karumultikat. Olin jahmunud. Ta oli leidnud metsast katkise siili ja viis ta vist oma koju siis. Ma ei tea, mis sellest sai kahjuks. Kui ma praegu mõtlema hakkan, siis ma vist sain venelastega natuke paremini läbi. Ema ütles hiljuti, et kui ta mind oodates Sääsele, vanaema juurde kolis, siis ta arvas, et vanaema ongi venelane, sest ta on sama temperamentne. Ja ta ongi! Aga ta oli ka seitsmenda rahukevade ajani seitse aastat Siberis olnud. Lastele hakkabki kõik sel ajal jäädavalt külge. Ja kui arvestada, et ta isa oli poliitilise vangina mujale küüditatud, ehk teda kasvatas ka ainult vanaema ja.. see elu oli väga raske, ma pean teda ses osas veel ristküsitlema, aga see on jutustuse osa niikuini.. Kuna tal polnud isafiguuri ega ka ema, siis kasvas temast gigantellujääja ja see oli ka minu jaoks peamine eeskuju, kuna ma enamus aega temaga olin. Ma saan öelda, et jah, ma olen badass bitch - nagu mu vanaemagi. Kõik kartsid teda, sest kõik austasid teda. Ta oli ometigi tibula juhataja! Mul on väga kahju, et ma üldse tibusid ei mäleta.

Vanaema juures oli vabadus. Vanaema juures on vabadus. Ma mõtlesin juba siis oma peas igast mängusid ja laule välja. Ja ehitasin suurde tuppa onni tekkidest, mida kodus kunagi teha ei tohtinud, kuni.. ma nägin ämblikku! Isegi talvel. Olin täiesti traumeeritud. Ma kartsin väga ämblikke, kusjuures sellest olen alles hiljaaegu vabanenud. Aga seal taga on ilmselt väga lihtne psühholoogia: ämblikku on projtseeritud suuremad hirmud, mida inimene "katab" ämblikuga, sest foobilise hirmu tunne võrdub surmahirmuga. Kodus oli mul päris palju, mida karta..