kirjutada, et elada

Justkui võidu üksteise probleemide põhjustest läbi nähes istusin ma laupäeva hilisööl oma vanemate kodu köögilaua taga ja sain tunnistada nii iseendale kui talle, et ka mina olen intellektuaalsusest loonud omale turvatsooni. Ma olin alati haritlasi põlanud seetõttu, et nad ei tea tegelikust - meie, maakate sitapeade - elust mitte midagi, aga samas põgenesin ju minagi kohe oma teadvuse ärgates igalt poolt, kus ma vaimunõtrust tajusin. Ja mind on elu aeg solvanud inimeste lollus. Muidugi on see minu probleem, mõistan, aga sügavam põhjus sellise hirmu taga on pidev elupraktika minust valesti arusaamistel. Ma isegi ei haletse end, kui ütlen, et olen elu aeg see loll olnud. kes teiste sita enda kaela saab. Kõik valetavad, aga mina jään vahele. Mind jäetakse väiksena üksi ja siis imestatakse, et ma suurena suhelda ei armasta. No jälle tahaks teada, et mida vittu.

Aga olgu, kui äärmused, siis äärmused - see ei ole minu valik, et mul on alati korraga nii viha kui armastus oma värdrariteetsetes vormides. Seda zenim inimene minust järelikult saama peab. Ega siin muud elushoidvat jõudu polegi, kui sisemine karakteriloogika, sest õppetunnid koosnevadki igapäevasest elust. Selle tõsiasja najal peaksin ma ju ometi uskuma, et ülikool ei saa eales mu mõistusele nii ületamatu olla (mis on mulle tundunud nii mu komplekside pärast), kui perekonnasisese enesetapu põhjuste väljaselgitamine. Võib-olla kui ma lõpetaksin intellektuaalsuse kui teoreetilise kontseptsiooni vihkamise oleks mul sellest rohkem kasu. Sest türa mida mul seal eitada on, kui ma mõtlen rohkem kui keskmine inimene.
Ja ma tõotan mitte kunagi ropendamist unustada, sest selle läbi ei unune mul eales, kust ma pärit olen! Plus, sellel on sügavalt mitmetähenduslik kultuuriline mastaap, aga noh, seda on mõtet seletada ainult neile, kes ennast igast muljest, mis neil tekib, ümber kõigutada ei lase. Intellekt ei ole sõnad, vaid elus olemise tunne. Konserv ei ole elav liha.

Vanadus on aga looduse viis inimest konserveerida. Nüüd avaneb mulle vanaduse tähendus, kui ma näen kõrvalt, milline kontrast on minu ja vanaema vahel mitte ainult seetõttu, et me oleme erinevad inimesed erinevate vajadustega, vaid kui raske on temal seedida minu tõelist olemust. Meil kõigil on mingid ettekujutlused teistest inimestest, aga kui mina, olles astunud mingi poolega endast tagasi viieaastase tüdruku rolli, jään sealjuures ka kahekümnekuueaastaseks endaks, siis kinnitab minu viieaastaseks olemist väliselt just mu vanaema suhtumine minusse. Mul ei ole selle suhtes mingeid emotsioone peale kerge kahjutunde, aga pean tunnistama, et ta lihtsalt ei ole (veel? või ikka veel?) võimeline aru saama, kuidas täiskasvanud mina funktsioneerib. On füüsiliselt tunda, et ta eeldab minult midagi, mida ma ei ole. Ta ootab, et mu suu avaneks jutule, millest ma ei mõtle.

H. märkus töölkäimisest oli selles kontekstis asjakohane: "Siis nad said aru, et ma teen vähemalt MIDAGI õigesti, sest mul oli oma raha." Millegi muu esmaseks pidamine kui mateeria juba iseenesest ongi nende, vanade, jaoks sama hästi kui utoopia ja lapsikus. Ja siin kohal ma tahaks tervitada oma uut armastatud/vihatud kallimat, kes mu praegu inspiratsiooniallikas on: MINE VITTU FUCKING NÕUKOGUDE AEG, TÜRA!!!! Ausõna noh, kui ma oleks sündinud paarkümmend - või äkki oleks isegi kümnest piisanud - aastat varem, siis ma oleks kohe Siberisse saadetud ja ära surnud. Aga et ma ikkagi sündisin just ja ainult 1989. aastal, valgustusajal!, siis nüüd ma olengi selline valgustatud olend keset tühermaad linna ja maa vahel. Mõistan mõlemat, aga ei kuulu kumbagi.

See on tegelt kurb, aga see on just seesama kurbus, milles mu viimased luuletused hulbivad: ma olen oma üksindusega leppinud. See on puhas eksistentsialistlik tripp - elamine. Mis sidus eilseid inimesi omavahel ei seo mind kellegagi. Sest on uute ühenduste aeg, nagu on ka uute inimeste aeg. Ma olen oma esimese küpsuse tippu kulmineerumas ja see on vägev tunne. Ema minu sees on mind üle võtmas ja ma lasen endal sellele alistuda, sest minus koorub välja nii palju häid omadusi, mis on eelnevalt hirmu ja ebaküpsuse kihtide all oma aega oodanud.

Hommikul kella viie aeg läks mul pohmaka pärast uni ära (kui vein on liiga halb siis ma ei saa magada, sest ma olen lihtsalt selline primadonna) ja ma hakkasin nutma, sest mulle jõudis kohale. Seoses jutustusega, mille ma lisasin siia paremasse nurka, nägin ma lõpuks kogu oma eelnevaid suhterägastikke ja otsinguid ja paineid distansilt nagu see on ainult siis, kui teos on küps, ja kogu MK seos näitas end mulle hoopis uue külje alt: ma pole lasknud teistel mind armastada, sest ma pole arvanud, et oleksin seda väärt. Ja ma pole ka endal lasknud nii puhtalt armastada, et ma ei mõtleks kogu aeg põhjusi välja, miks suhted ei tööta. Ma olen kõige rohkem maailmas üldse kartnud armastust. Ja miks? Sest ma tundsin end väiksena vanemate poolt tõrjutuna. Nii kuradi lihtne see ongi. Mu kakskümmend aastat probleemi närimist on nüüd läbi. Ma olen taasloonud kontakti vanematega. Ma olen armastusväärne inimene ja ma armastan MK-d, vahet pole mis. Ma ei pea oma tundeid kuhugi matma.