entering the void

Näen nüüdki, et olen isale vaid kohustus. Kui ta arvaks, et ma väärin kõige paremat – kasvõi mis puutub sellesse voodisse, mis ta mulle ostis – siis ei tekiks tal eales küsimus miks ma nii valiv olen. Ta ei näe mind osana endast, vaid kui midagi võõrast, midagi, mis juhtus tema tahtest sõltumata. Aga kuna ta armastab ema nii väga seetõttu, et too temata elada ei saa, siis üritab ta mingil moel minuga leppida. Vaevalt teda väga huvitab.

Ma ei ole ta plaanidega sobinud. Kui ema ütles, et ta mind ootab, oli tema reaktsioon: „Tüdrukutel ikka juhtub.“

Olen selle leigusega lõpuks leppinud, sest hullem on möödas. Mu elu ei sõltu enam temast. Kolisin kodunt järgmisel nädalal peale keskkooli lõppu. Nii tüdinud olin ma sellest ähvardavast moraalitsemisest, mis nii tihti algas sõnadega: „Nii kaua kuni sa minu söögilaua taga istud..“ Mul ei olnud seal istumiseks mingit valikut.

Väikesena mõtlesin tihti, et ma olen vist ikka lapsendatud. Et ainult suur segadus on minust, sest ma olin pidevalt jalus – tegin midagi valesti või..

Ema on terve elu neurootiline olnud, oma lapsepõlvetraumadest täiesti toibumata. Isa pani kogu energia temasse. Ema sai end tema peal lõdvaks lasta. Isa omakorda elas terve aja oma pingeid minu peal välja. Vahel nad tülitsesid ka. Ükskord nii hullusti, et ema lukustas end vannituppa kauemaks kui tavaliselt. Kohe päris kauaks. Ma tean, sest ma olin samal ajal kodus. Ma ei saanud kunagi aru, millal emal üks depressioon algas või teine lõppes, kogu aeg pidi niiikuinii kikivarvul käima. Aga selle vannitoa stseeni lõpu on mu aju ära blokeerinud. Ema üritas end tablettide ja viinaga ära tappa.

See on sissejuhatuseks mulle endale. This will be the real story - miks kõik muu mul perse on läinud. Viimaste päevade jooksul on mul kohale jõudnud, et tegelikult pole ka see situatsioon, milles ma praegu elan, midagi muud kui ainult üks välitöö. Unistaja asemel olen ma ümber kasvamas teadlaseks, kes sukeldub tagamaadesse ja peab leiutama iga elu stseeni juures uue lähenemise. Nüüd, kus emotsioonid mind tunduvalt vähem vaevavad on esimeste elukogemuste puudutamine ikkagi värinaidtekitav, sest aeg ja ego on ehitanud võimsaid müüre, mida ma endagi, rääkimata siis teistest, puhul delikaatselt ümber pean hakkama lükkama. 

Mõneti on see jälle armastuse eitamine, kui ma nimetan oma perekonna loo uurimist kultuuriantropoloogiliseks projektiks, sest see reserveerib mulle kainema vaatlejapilgu, aga teisalt on see ka paratamatus, sest tundeid, mida pole teineteise vahele loodud ei saa ka välja mõelda. Ma ei eita midagi mida olemaski pole. Ma jaatan seda, mis olemas on. 

Kui hingesuguluse juures sain ma mitu aastat vaevelda romantilise armastuse kättesaamatuse haletsevas rüpes, siis armastuse eksistentsiaalne aspekt isikliku ajaloo taga on oma ego ületamine. Teadmine, et inimsuhted, mille keskele ma sündisin ulatuvad kaugemale minu tunnetest, on ainus alustala, millele ma praegu toetuda saan. Selle valguses paistab ka mu senine elu mulle kui võõra oma, sest mõistan, et nende inimestega elamine on mulle õppetund ja seob mind ainult mu intellektiga. Kodu ja pere on poliitilise haamriga puruks löödud, aga hing peab korjama sellest killud ja vaatlema neid arheoloogi pilguga. Kirjandus ja psühholoogia on muuseas - tööriistad eesmärgi saavutamisel.

Võiks ju küsida, kellele seda pornot vaja on? Nõukogude vaim hõljub ikka veel oma ennasteitavuses praeguses ühiskonnas elavate inimeste keskel. Ma näen teda iga jumala päev ning ma ei pea selleks isegi toast välja astuma. Pean oma ebamugavusest üle olema ja talle otse silma sisse vaatama: tegema talle selgeks, et talle pole enam kohta; et ta on minu jaoks surnud. Alles nii saan ma ühiskonna osaks, sest selle looga kaotan ma enda piirid, millest olen nii paaniliselt kinni hoidnud, sest mul pole lihtsalt mitte midagi muud olnud - ei mingit muud usaldust kui oma ebastabiilsed emotsioonid ja võimalus ellu jääda.