Ma saan aru, et minust on nõme minna teise inimese koju ja tal nägu täis sõimata. Mu ainuke õigustus on see et ma olin ausõna nii kaua vait kui ma suutsin. Muidugi oli mul argument, mida vaiksemal hääletoonil ei kuuldud (seega ma justkui pidin end volüümiga selgitama, sest lihtsamat lauset ma konstrueerida ei suutnud), aga see on ikka see sama probleem, mis mul niikuinii on: idiootsuste kuulmine füüsiliselt riivab mu tundeid.
See näitab ainult seda, et mu kese ei ole paigas.
Või et mul on (ikka veel!) liiga palju terveid närviühendusi, mis elavad kaasa mu eesmärkide saavutamisele?
Ma ei pääse elu traumaatilisusest ainult seetõttu, et olen otsustanud olla eraklik kirjanik. See on niikuinii ainult mingi minu väljamõeldud maailm, milles ma elan, see on nagu iga teine eskapism, ainult selle vahega, et loodetavasti suudan ma selle perioodi lõppedes vastuolupainajatega mingil kõrgemal tasandil hakkama saada, kui siiani suutnud olen. Aga kui kogu see iseenda sees rahutaotlemine mõne inimesega suheldes vastu taevast lendab, ei nulli see siiski kõiki mu eelnevaid avastusi, vaid avab enese nägemise uue külje alt, sest ma ei süüdista enam ei end ega teisi selles, kui mingi ebamugavus tekib. Asjad kulmineeruvad ainult neile vajamineval viisil.
Psühhoreaalsus on minu meelest see seoste väli, mis kannab endast rahvatarkust, et kõik meie ümber on ainult enesepeegeldus, seega - meid häirib ainult see, mis meis endis valesti on. Ja nii see jääbki olema, et alati on mu raadiuses mõni salahull, keegi akadeemiliselt või muul moel ühiskonda näiliselt hästisulandunud absoluutne nõrdameelne, kellega ma argumenteerima olen sunnitud, sest see on see sama hull, kes elab minu sees, keegi, kes on ka minu enda pärisosa ja keda ma sama veendunult arvan endast mahajäänud olevat, kui mu oponent ratsionaalsusega relvastunud, sest nii kaua kuni ma tema suhtes rahulikuks ei suuda jääda ei ole ma ka psühhiga iseenda sees leppinud. Türa ma kirjutan nii pikki ja keerulisi lauseid, et ma peaaegu ise ei saa neist aru!
Igal juhul - sellel kultuuripõrkumisel, mille kaevikutes ma kummalgi pool sõjaplaane pealt kuulsin ja absoluutselt iga hinna eest vältisin igasuguseid seisukohavõtte, olles sunnitud oma neutraliteeti välja karjuma, oli ka ikkagi oma edasikandev efekt, mida ma kolm päeva seedinud olen.
Esiteks pean ma eluga edasi liikuma. Eri arvamuste aktsepteerimine ei ole isegi probleem, aga emotsionaalse hala periood on minu elus täielikult lõppenud. On analüüs, tunnetesse süvenemine, aga mitte mingit kuradi hala.
Teiseks võib endale tunnistada, et ma ei pea kellegagi suhtlema, kui ma ei taha. Ja veel kord endale meeldetuletuseks: usaldan oma sisetunnet! See on olulisem kui ükskõik, kelle ükskõik kui magusad meelitused. Ma ei tee mitte midagi, mis ei haaku mu kõhutundega!
Kolmandaks võivad kõik putsi käia. Ma ikkagi ei ole 42aastane, kuigi mulle nii vahepeal tundus. Mul on ikka päris palju särtsu sees veel ja ma kavatsen selle kõik ära kasutada. Kuigi ma võin mitu kuud taltsalt vegeda, siis või kunagi teada, millal on see õhtu kui ma tulen ja sul vikatiga jalad alt ära löön.
Ma olengi vulkaan - see on minu olemus, pole mõtet iseenda eest põgeneda. Ju sellel on mingi eesmärk, et ma purskun. Ma ei pea seda alla suruma, sest see on minu relv. Olen seda piisavalt otsinud, maha visanud, kaotanud ja üles leidnud, et enam mitte tahta sellest lahti lasta.
Palja filosoofiaga ei väga ära ei ela, kui selle suhtes mingit reaktsiooni ei toimu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar