Räägiks selle asja nüüd täiesti selgeks. Mainisin seda teemat põgusalt oma nikastunud perspektiivist seoses seksiga 10. jaanuaril, aga jäänud mõni nädal tagasi oma fesarialiase alt võitlevate feministide teemat kommenteerides "meestekvoodi pooldajaks", tuleb mul oma POSTFEMINISTLIK SEISUKOHT südamelt ära kirjutada. Sest probleem on muidugi see, mis alati: inimesed armastavad ükskõik, millise postulaadi taga ei midagi muud teha kui polariseeruda.
Ja selles vaimus alustan ma ka oma arusaamist feminismist. Minu meelest on feminism meestes pettunud naiste mäss oma naiselikkuse vastu. Nahui on vaja kogu aeg karjuda, kui tähelepanu ei saa või? Veits lapsik. Kui naine ise ei saa aru, kui väärtuslik ta on, siis miks peaks mees seda arvama? Õiendamine ei hoia ühtki suhet koos.
Põhjus feminismi tekkeks oli paratamatult seotud sellega, et mehed sõdisid ja seetõttu naised pidid iseseisvuma. Aga mõlemil oli ju raske: nii mehel sõjas (surm) kui naisel üksinda laste ja tööga. Kumbki polnud õnnelik ilma teiseta. Mehed said sõdimises kujundlikult võttes otsa, naised pidid olema tugevad - ja seda rohkemates valdkondades, kuni senimaani. Üldse tundub mulle, et 20. sajand, aeg pärast valgustust (sõna otseses mõttes, ja minu jaoks on see pigem budistliku kui euroopaajaloolise kõlaga, sest mulle käib räigelt pinda see eurooplase ettekujutus nagu ta teaks KÕIKE), on energiate korrigeerimise ajastu. Teadlikkuse tõusuga eelmise sajandi lõpus tärkavad äärmused ja kontrastid eredamalt esile ning oma nooruses arvavad nad veel, nagu primaadid, et peavad konkureerima. No unustage ära.
"Tänu" oma lüüa saamisele sõdades on mehed haavatavamad - nad on naiselikumad kui nad varem on olnud, ja naised - on mehelikumad, nad on omandanud uued oskused, nagu mehed on omandnud uued tundmused. See on vastastikkuse informatsiooni energeetiline vahetamine. Aga selle asemel seda näha kui loodusnähtust hakkavad mingid kuradi pihvid hüppama, et miks ühtki naist kirjanduspreemia laureaatide seas polnud. Kas neil mõnda last pole selle asmel kasvatada? Või mõnda raamatut kirjutada? Inimesed nagu üldse ei saa selles poliitiliste kirgede tormis enam aru, mis tegelikult tähtis on.
Kolige ära oma kuradi Tallinnast, ausõna. Loodusest kaugenemine ei mõju teie mõtlemisele hästi. Olen kõrvalt jälginud, kuidas linnas ei jagu teineteisele inimesi - nad kaklevad üksteise pärast. Nii mehed kui naised! Aga samas, selles on lootust, sest armukadedus on ürgne tunne. Vähemalt see on säilinud, sealt saab edasi minna - mis sisemised instinktid veel peidus võivad olla? Kuidas nendega ümber käia?
Mina ei saanud mitu aastat linnas elades aru, kui pöörane seksuaalenergia mul oli. See oli minu teadvusest absoluutselt üle. Loodus, millest ma koosnen, rääkis minust kõvema häälega, kuidas mu keha vajab mehi, mehi, mehi. See läkski nii kaugele, et avastasin päris mitu korda end eelmängu juures tõdemast, et oot-oot, ma ei ole üldse seksist huvitatud ju. Kadusin mänguilusse nii mitu korda ära, et kokkuvõttes korraldasin metsiku kaose nii enese kui teiste jaoks. Muidugi on sellel ka raske hind mitte ainult ebamugavusena, vaid ka tõsiasjas, et võib-olla kaotasin ma selle trallimise käigus oma võimaliku tulevase abikaasa, kes end kõige selle keskel korduvalt ilmutas nagu korralekutsuv ema, kes üle ukseläve hoiatab: "Pill tuleb pika ilu peale!", aga kelle nägemisel ma ikka veel liiga ülemeelikus tujus end kokku ei suutnud võtta.
Ja tead mis? Ma leidsin esimese inimese oma elus, kellele ma tahan alluda. Ma avastasin iseendast ülinaiseliku omaduse, mida mitte ükski mu päris pikas peigmeeste rivis minus tekitada polnud suutnud. Ta valitseb mind valitsemata, nagu taostlik õpetaja. Ükskõik, mis tema ütleb - see loeb. Ja kuigi me enamasti tülitsenud oleme, siis panevad tema sõnad mind enda ees häbi tundma, kuigi ma seda harva talle näidanud olen. Kui harva ma üldse olen tunnistanud, et ma eksin, sest ma olen kogu aeg nii mehelik olnud, kogu aeg kaitsvas positsioonis. Jumalast armastusväärne, et on leidunud keegi, kes ka vahelduseks mind paika paneb. Täiesti abieluväärt materjal ma ütleks.
Võib-olla sellepärast ma ei saagi feminist olla, et ma armastan mehi. Ma mõistan nende meheksolemist. Ja et ma mõistan ka naiseksolemist, naeran ma feminismi välja. "Me nõuame võrdväärset kohtlemist!" - Jeesus Kristus, mida veel. Ma nõuan enese käsile võtmist, aga kes mind kuulab. Inimesed on vist tõesti mängimisvõime kaotanud, kui nad ei saa oma füüsilistest privileegidest aru. Maailmas ei ole kõik probleemid mõistusega lahendatavad! Halloo!! Kedagi ei huvitagi kuivikud, kes ajavad näpuga kuskilt järge, et pidevalt oma "õiglust" tõestada. See on ettekujutletud märterlus.
Aga noh ma ise olen muidugi ettekujutlemise maailmameister, ma mõistan. Kõigil on vaja millegi nimel elada. Ja ma ei saa garanteerida, et ma ise üks hetk ei seisaks silmitsi mehega, kes mulle ütleks, et "sa ei saa, sest sa oled naine". Ma mõtlen küll, et see peab mingi väga mõjuv põhjus olema, aga ei suuda seda oma ebatavaliste võimetepagasiga ettekujutada. Ma ei taha öelda, et olen parem kui teised naised (aga võib olla tahan ka!), aga ma lihtsalt ei näe seda olukorda. Mul on pigem probleem sellega, et mehed mind rahule ei jäta. Aga kes mind kaitseb hulkuvate koerte ja võõraste meeste eest?!
Siis küll mingit kasu pole neist feministidest. Mõttetu.
Aga positiivne programm: kui tahad ikka räiegelt mingile mehele ära panna, siis lase oma naiselikkusel üle võtta. Mis naine sa oled kui sa ussitada ei oska? Ah et mõtlev naine? No mõtle siis plaan välja, poleeri oma relvad läikima ja sõtta minek. Aga ära unusta, et sõjas käiakse kogu hingega - kõigega, millest sa koosned sellele hetkel kui sa tunned, et sulle on liiga tehtud. Mingid kuradi abstraktsed väärtused - neid võib Piiblist ka lugeda ja sa tead küll mitu tuhat aastat nad selle ümber jauranud on.
Seega minu (paar tsikki on tegelt veel, bädass) POSTFEMINISTLIK LIIKUMINE (NIMEGA TUSS) kutsub üles: ole inimene ja ära paugu tühja, väike mediteerimispraktika igapäevaellu ja võib-olla psühhoanalüüs teemal "mis minu ja mu isa vahel halvasti läks".
Kõik kvoodid põhja!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar