better off alone

Kuulan nii palju 90ndate mussi sissesõiduks jutustusse, et võiks oksele hakata, kui nii eesmärgile pühendunud poleks. Igasse pophitti on sissekodeeritud üks uus tundenüanss, mida ma kunagi varem tundnud polnud. See on midagi sellist, et iga uus asi oli nagu mihkelkaevats viimastel aastatel on olnud. Kõik muutus kogu aeg ja oli nii läbi vettinud millestki minust sõltumatust. Appi, kui alandav oli puberteet. Midagi sellest on selles loos, ma kuulan juba kolmandat päeva ega suuda lahti kodeerida:

Kuidas seda edasi anda? Siin on ainult kaks lauset, aga täielik tunnetemöll kesk seda edasi-tagasi kulmineeruvat süntesaatoripininat. Ma pole kunagi pidanud seletama, miks mulle trance meeldib. Trance. Kammoon, tränunn on mõnna. Aga seal on nii hõre esteetiline piir. Sama hõre nagu esoteerikal on eetiline. Aga Õigest asjast saavad kõik, olenemata oma haridustasemeast Alati aru. Selle loo dünaamika hõlmab endas nii sellele ajale omast nukrust, mida teavad need, kes on kunagi väga healt kommitripi allatulekut tundnud. Sitaks mõnus on veel, selline mahe, aga põhihigh on juba möödas. See on 2000ndate alguse minek. Ja eriti ilmekalt väljendus see moes, mis hakkas hallitama. Mäletan nii hästi, et vanaema ütles mu moodsa pusa (mu vanematel on siiani väga kaasaegne maitse), et "appi kui kole". Ja oligi - täiesti elurõõmutu. Lõiked olid minimaalsed, imelikud lõhikud ja lambikat diibid kirjad (nagu enesetapule viitavat?) igal pool. Oli vaja xanni, et vee peal püsida, serotoniin oli üleni peopõrandale maha kallatud.  Iroonilisel kombel toimus see pidutseva nooruki allegooria totaalselt ka meie riigis. Kestab siiani, nagu minugi elus. Ja me ärkame oma lollusest koos! JESUS IS ALIVE THIS MORNING!

Ma mäletan, et ma olin nii suur. Ma kasvasin ruttu oma kasvu täis ja olin peale kõige muu ka selle tõttu silmatorkav. Lasteaias olin paks, koolis suur ja kole, aga nüüd - tõeline pardipojalugu. Ega ma neid vanaema jutustatud muinasjutte niisama igal õhtul kümnekordse repiidi peal ei kuulanud. Mina olen ju printsess! Eeskujud peavad olema. Mis need vaesed lapsed teevad, kellele keegi enne magamajäämist muinasjutte ei räägi? Ah, issand, nutt tuleb peale.

Ilmselt tegime me kõik pärast koolist tulekut esimese asjana teleka lahti ja muusikakanalid olid raudselt 90ndate poeesia tipp. Milline esteetika ja moraalne idealism!
Rhythm is a dancer
It's a soul companion
You can feel it everywhere
Lift your hands and voices
Free your mind and join us
You can feel it in the air

Samas, kui ma nüüd hakkan mõtlema nende endiste peikade peale, kes on minust alati seitse aastat vanemad, siis nende ilmselt meeldis Prodigy ka seetõttu, et selles oli sama agressioon, mis Kalamaja ja Jõhvi tänavatel, kus venelane vs eestlane üksteist surnuks tahtsid peksta. Kes üldse seda sõda alustas? Ohvrid olid mõlemad, üks omal maal, teine koduta - kadunud nii idee kui rahvusena. Identiteedikriis to da max. Ja veel üks vastuseta küsimus mul endale: miks ma just nendega end sidusin, kes oma elu eest hirmu on tundnud? Vist sellised instiktid tunnevad teineteist ära. Ja armuvadki teineteisesse oma hirmude kattuvuste pärast.

Ei kavatsegi varjata, et üheks peakangelaseks on ikka see sama muusa, sest ma ei suuda lihtsalt elule vastu panna. Kui ma mõtlen kõigele, mis on juhtunud ja mida ma tean, siis ma nagu vaataks kirjapanemata lugudele otsa. Luuletused vedelevad iga päev nagu poriloigud septembris ja proosa on kui katkematu niit, mis mind ja elu kokku liidab. Mis kuradi romantiline armastus, küsin ma endalt, misasja ma omale ette kujutan? Ma olen oma töö ori, ja see on ainuke armastus, mis mul kunagi oli, on ja saabki olema! See on kindlam kui kellegi teise tunded, kindlam, kui mu endagi tunded olla saaksid. Aga umbes sama kindel on see jada, mida mööda mehed mulle aastast-aastasse ütlevad: "Sinuga tahan ma niikuinii alati keppida."
Ma arvan, et see ongi üks suhteformaate lihtsalt. See käib nii et me armume ja kõik on metsik ja põnev ja ooooojeeee, siis tuleb mingi draama, siis on mingi üksteise blokkimine vahelduva eduga, blokkimine ja keppimine ja armumine, kõik asjad segamini, ja kindlasti ilmub kuskilt vahepealt ka keegi kolmas välja, kolmnurkarmastus ja ÜRGNE armukadedus, solvumine, ühesõnaga veel veits draamat. Lõpuks kõik väsivad sellest nii ära, aga krt armastus ei lähe ikka üle ja nii siis lõpuks lepitakse selliste kokkusaamistega, kus süüakse, seksitakse, juuakse - tehakse kõige lihtsamaid ja paremaid asju koos, aga kohtutakse harva. See skeem on siiani väga edukalt töötanud. Ja sellised mehed tõesti täiesti siiralt armastavad mind, aga nad ei julge mind kunagi päriselt ära kosida, sest ma olen ju kogu aeg veits peast segi ka kõige selle siiruse juures, mis neile voodis väga meeldib. Igapäevaselt ei kannataks nad seda välja. Ma täitsa mõistan neid.
There's a fire between us
So where is your God?

Ah, kuna ma sellele tsüklike jälle otsa pidin vaatama, siis see osalt kergendas mind laskmaks lahti abiellumise ideaalist. Ma olengi võib-olla see tüdruk. Samas, ma ise tean, et ma olen vähem loco nüüd, ja loodetavasti see locoaste mulle jääb ka, kus mulle tundub elu vapustav ja üldiselt ikkagi väga ootamatu, sest iga päev on nii erinev. Las siis olla nii nagu on, smack my bitch up!