Millegi pärast on luule, kuigi ma seda enam isegi ei kirjuta (mõne haruldase erandiga, ent siiski hämmeldunult) palju mind-defineerivam kui proosa kunagi olla saaks. Ja see ajab õudselt segadusse, mis faasis ma selle ja enese arengu juures praegu olen. See kõik tuli teemaks, sest see kerkis jälle üles. Kuigi ma olen üldiselt võtnud seisukoha, et olen luulega lõpetanud, siis mind ikka täiega häirib, et see mõistetav pole. Aga see on ju ometigi korrellatsioonis mu endaga! Ma ei ole enam tüdruk (luuletaja) ega naine (poetess). Ma olen heal juhul inimene, heal juhul kirjanik. Ja seegi on hull lugu.
Olen arvestanud, et kõikide maailma võimalike variantide seas võib juhtuda ka see, et kogu mu kahe aasta töö võib osutuda, nagu mu üle kümneaastane luuletamine, ainult mulle arusaadavaks sõnadejadaks. See on igal juhul risk, millega on soovitatav eos leppida, kui selline tee on valitud. Aga praegu ..oh fakk mul on jälle PMS. Hala põhipoint: mul on vajadus selle järgi, et keegi mu hinge mõistaks. Isegi siis, kui see ei ole üldse esteetiline.
Ma võiksin lõputult luuletusi kirjutada ja meestega kohtamas käia, aga milleks, kui mul on vaja ainult Ühte paari silmi, mis minust läbi näeksid.
See lihtsalt on nii, ei midagi rohkem ega vähem.
Ma olen praegu nagu salatäiskasvanu, oma valikute pärast, ja see paneb mind mõtlema sellele, kuidas ma oma elu veel elada tahaksin - kui ma lõpuks ka väliselt oma küpsuse tõestanud olen. Muutumata enam melodramaatiliseks, saadavad mind fragmenteeritud pildid mu rõivastest ja kehahoiakust, mu mehe mansettidest, tema kätest, kaelast ja parfüümist. Aga ma käin neis mõteteis harva, täna on hormonaalne erand, sest ma tean, et juhtub täpselt see, mis juhtuma pean ning mul pole millegi pärast muretseda. Lihtsalt et see üksindus liiga mugavaks ei saaks, kuigi ma sellega juba nii harjunud olen..
Ja muidugi mõistsin ma alles hiljuti lõplikult seda, et igasugune meeslähedus (üle distantseeritud sõpruse) aktiveerib minus emaliku energiakanalduse, mis samuti laseb mul raisata oma aega muule kui siin ja praegu olemise praktiseerimisele. Meestest on saanud põgenemispaigad mu enda eest, emalikud tunded on õigustus mitte tegelda probleemiga, mis seisab ikka veel mu põhjas. Sinna põhja tuleb liikuda aga rahulikult ja järjekindlalt stabiliseerumisega, milleks mul on loodud suurepärased tingimused. Ma ei vajaks ärakäimisi, kui mus poleks kartust põhja vaadata.
Aga unenäod annavad märku, et olen põhjale lähemale jõudmas, sest üksöö olid pulmad ja teisel ähvardas Kaur mind mu protesteerimise pärast veinipudeli roosiga ära tappa. Ta rahunes (korduvalt) ainult sellele, kui ma alandlikkust üles näitasin. Jaa! See on täiesti loogiline värk. Tuleb tunnistada et see tõepoolest on võime, mida ma kõigest muuseas ja kogemata tundnud olen.
Rahu õppida veel on.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar