spiritualismi tõsiseltvõetavusest

Eesti Entsüklopeedia: spiritualism, usuline ja filosoofiline õpetus, mis tunnistab vaimu esimust mateeria suhtes. Usuline spiritualism peab individuaalset vaimset kogemust olulisemaks kui kiriku tegevust.

See teema on oma olemuselt nii delikaatne, et pole tegelikult isegi ime, et selle maine nii totaalselt sellisel kujul ära on solgitud. Asja iroonia on selles, et tunne, mida võib sõna "spiritualism" tekitada mõnes intelligendis, kajastab minu silmis tema võimes teadvustada iseenda või üleüldiselt hinge olemasolu kui sellist.
Mind on kummitama jäänud sotsioloogia õppejõu Peeter Vihmaga tehtud intervjuu seoses tema juhtmevaba elu filmiga, kus ta ütles: "Minu jaoks ei olnud niivõrd oluline nende elu loodusläheduse pool, sellest on Eestis viimasel ajal palju juttu ja võiks isegi öelda, et see on muutunud uueks peavooluks. Paljuski on öko-teema seotud ka mingi new age spirituaalsusega. Mind aga huvitasid kaks inimest, kes on põhjalikult läbi mõelnud selle, mis neid õnnelikuks teeb ja selle põhjal teinud julgeid otsuseid, kuid samal mitte üldse spirituaalsuse-pisikust nakatudes. Ja ma võin kinnitada: nad on enamjaolt õnnelikud. Nii et mõneski mõttes võiks film olla julgustuseks teistelegi oma õnne leidmisel, ükskõik, mis tegevuse kaudu see ei tule." 

Siin mul hakkasid häirekellad tööle. Kohe oleks hakanud vaidlema temaga, kui seda juttu pealt oleks kuulnud! Kas spirituaalsus välistab ratsionaalse mõtlemise? Kui ülikooli õppejõud sellele vihjab, siis võiks arutleda selle üle, mille põhjal tal selline seisukoht on tekkinud...

Mina isiklikult olengi läbi spirituaalsuse üldse oma eluga järje peale saanud. Aga mida peakski luuletaja eelkõige olema kui mitte hingeline? Õppima tundma ja väljendama inimhinge, iseenda hinge, olla läbi põimitud teiste hingedest - see on ju ometigi spirit! Mina tean seda, sest ma olen selle läbi tunnetanud, nagu tunnetatakse läbi elu ennast - eitamata sealjuures negatiivseid tundeid. Just need ongi õppetunnid. Ülikool ei ole koht, kus õpitakse elu - ainult elu kogemine ise on see, milles midagi tõeliselt ära õppida saab.
Selle valu ilu juures tulebki mulle meelde, et laenutasin mingis esoteerikatuhinas juhuslikult kellegi grafomaan Luhaääre dokumentaalromaani(!), mis vist märgistab seda "mingit new age spirituaalsust" üsna ehedalt 90ndate eesti kontekstis. Paarkümmend lehekülge ma ei andnud peategelasele mingit hinnangut, aga asja suvalistest kohtadest edasi lugedes taandus teema ka tänapäeva eestis! aktuaalsele: usuliikumise juht ("kõrgevõnkemees") kellele räigelt meeldib nussi teha. Ta räägib seal raamatus kümnete lehekülgede kaupa mingist hingelisest vajadusest sulni nussi järele ja ajab ennast kõvaks eelmainitud tiiitliga. Okei, see selleks, mõtlesin ma, aga asi oli juba kahtlane. Kui ta kirjeldas nussi mittesaamist keskkoolis kui kannatust tõrjumisest neidude poolt, mida tuli lihtsalt ära kannatada, siis ma mõtlesin, et okei kõik ei tee endale kogu aeg psühhoanalüüsi, AGA kui ta lisas sinna otse, et sellised autorid nagu Dostojevski tuleks ära keelata, sest nad külvavad liiga palju negatiivsust, siis ma lõin pauguga raamatu kinni ja olin veendunud, et see tüüp on totaalne idioot. See kes kirjutab nii palju, sel ei saagi ju enda suhtes mingit kriitikameelt olla vist. Ja siit ka moraal: kui elu ei nähta tervikuna, austamata halba samavõrd heaga, siis tekivad väga suured loogikavead. Viimased õhutavad aga pigem veel rohkem negatiivsust, sest siis astub emotsioon loogika asemele ning inimene muutub manipuleeritavaks. Tänapäeva meedia on selle kuldne näide.

Inimene peab hakkama omale tunnistama, et ainus usaldusväärne kangelane on ta endale ise. Liigselt välisele tähelepanu pööramine pärsib sisemist arengut. Vastupidi on samamoodi. Mul näiteks pole kunagi eneserahuldamisega probleeme olnud. Sest ma tean, mis mulle meeldib! Ma leiutan meetodeid kuidas iseennast lõbustada, rahustada, tervendada, sest ma tean, et keegi teine ei tee seda minu eest ära. Probleemide tunnistamine on eelkõige vajalik iseendale, sest alles siis saab universum (kirik, arst, abikaasa, kesiganes) hakata lahenduse nimel koostööd tegema. Kas see kõik ei kõla ratsionaalselt?

Spirit on ainus asi, mis meid õnnelikeks saab teha, sest see on meie tervikolemus - ükskõik, kui ebatasaselt selles mõistus, tunded ja emotsioonid selles ka asetsevad. Mõistusest igatahes üksi ei piisa. Muidu oleks kõik ju amfetamiiniga lahendatav, aga meil juhtus sellest juba II MS, võiks sellest nagu edasi minna või kuidas.

Aga see on ka üks põhjustest, miks ma ülikooli jälle minna tahan, sest mul on SEISUKOHT. Ma ei kavatse lasta omale midagi pähe kallutada, nagu ma Tartus juba peaagu tegemas olin: akadeemiline kirjutamine sõitis teerulliga, mille juhtpuldis oli õnneks Imovane. Tundsin, kuidas mul enam loominguks mingit aega ei jäänud ja nagu naksti avanes legaalne narko tegemise võimalus, sest midagi oli mu elus loomulikul teel lahendamata. Sest mille muu peal see ravimitööstuski suures osas trippida saab, nagu ajakirjanduski, kui mitte inimeste vildakas enesetajus?

Meiega käitutakse sitasti ainult siis, kui me laseme endaga seda teha. Siin pole mitte kedagi teist süüdistada. See ongi minu jaoks spiritualismi idu. Aga see kui mõni mees Lilleorus oma jüngritega magada eelistab, olles ise abielus, ei saagi midagi esoteerikale kui kultuurinähtusele mitte mingit head kuvandit luua. Tõsiasi, et inimesed tõlgendavad hingeteadust omavoliliselt on ju tegelikult nende õigus, mul pole isegi mõtet sellega tegelikult vaielda, aga suuremas plaanis tunnen ma lihtsalt, et see on nii ebaõiglane, et ainult see on aktsepteeritav, mis mingitesse iganenud kaaonitesse mahub.

Õnneks mina võin end "lolliks" teha ja rääkida asjadest täpselt nii nagu ma neid näen. Ja parem oleks, et see jääbki nii. Hingestatus massidesse!