Täna käisime isa ja vanaemaga isapoolsete sugulastega kohtumas. Leidsin omale uue informandi. Rääkisin avalikult ülikooliplaanidest, suutmata oma keelt tagasi hoida, lisades: "Ma hakkan teadlaseks, sest mul ei jää muud üle," mille peale isa ja vanaema naerma hakkasid. Mind veits riivas see alguses ja üldse olin ma veidi pettunud endas, et selle välja rääkisin, kuigi olen kaks kevadet seda sisseastumismaterjali lugenud ja ikka põnnama löönud..
Mulle absoluutselt ei meeldi asjade pooleli jätmine. Aga kuna midagi minu sees on kogu aeg pooleli olnud, pole mul jätkunud püsivust ka midagi muud lõpetada. Ent oma lühikesemaajooksudes olen ma väga väle ja põhjalik olnud. Mul on häid luuletusi, mul on häid mõtteid, ma olen kogenud ja jaganud ilusat armastust. Armastus on alati ilus. Aga kõik see poolelijätt on minu usaldust endagi suhtes kõikuma pannud. Ma pelgan uuesti alustada - nii suhteid, töid kui kooli. Kuid ma pean uuesti seda kõike tegema. Korjama oma kuradi väärikusejupid põrandalt kokku.
Muidugi tuli jälle see töö-teema jutuks. "Niiet Triin mine tööle," ütles meie sugulane kui isa oli seletanud seda, kuidas igal pool töö vedeleb, aga keegi tegemiseks ei võta. Raamatute kohta küsivad küll kõik, aga ikka kunagi ei mõtle, kuidas need sündida võiksid.
JA MUIDUGI hakkan ma end sellest kõigest süüdi tundma: miks teised saavad laste ja tööde kõrvalt kirjutatud, mis mul viga on, ma olen ilmselt mingi värdjukk, eriti aeglase mõtlemisega, debiil, mõttetu lohh, kirjandeid sain ka ainult sittasi hindeid jne. Käige putsi türa. KÄIGE PUTSI!
Tundlikematel hetkedel muudab see mu täiesti skisoidseks.
Ma ei taha mitte kunagi oma elus tunda tööd tehes tunnet, et ma raiskan oma aega. Nii kaua kuni ma pole end tühjaks kirjutanud, tean ma, et iga seniajani proovitud töö on mind pannud varem või hiljem tundma, et ma raiskan oma aega millegi täiesti ebaolulise peale. Aga nii ei tohi elada! See peaks keelatud olema! Tähendab.. ma ise keelan endale seda.
Ausõna, kogu selle s i i n elamisega, k o h a l olemisega on mul juba puhtalt viibimisestki kohati sellised zen momendid ilma et ma isegi mediteeriks. See on tunne nagu ma lihtsalt alistun energiatele, mis on minust suuremad. Ja see on väga otsene ja samas ka mitmekihiline metafoor, sest perekond ongi minust suurem energia. Seda on rohkem kui minu individuaalne kehadekomplekt. Kuna mu roll, ja mitte ainult minu oma, on siin peres üsna küsitav olnud, siis ei leiagi ma, mis peaks olema maailmas veel olulisem kui selle mõtestamine. Sest ma tean, et selle avastamine ei ole ainult minu avastamine minu enda jaoks.
Tunnen vahepeal isegi, et see kõik on liiga hea - see et me nüüd teemegi kaotatud aega tasa, nagu midagi polekski vahepeal juhtunud, sest me pigem siiski üldse ei räägi asju lahti, vaid läheme neist lihtsalt üle, sest "oli mis oli ja on mis on". Aga noh, minu süda karjub ju alati mitme inimese kisa, küll ma pean selle enda rinnalt kõik maha saama - ja ma saangi.
Sitaks raske on praegu kirjutada seda juttu, sest niii paljud segaed tunded tutvuvad mu sees üksteisega, aga õnneks on neil teineteise vastu piisavat austust, et mitte tülli minna. See ongi see sundmeditatsioon, kus ma lihtsalt lasen täielikult end oma tunnete meelevalda ega mõtle mitte ainsatki mõtet. Mõned lihtsad selguse pahvakud ainult sähvivad sellest suurest sisemisest austamisest, nagu: "Sellepärast ma pidingi eemal olema," või "Me pidime tülli minema, et ma saaksin empaatiat paremini mõistma õppida".
A muideks isa isegi ei teadnud, mida antropoloogia tähendab nii et võib olla olen ma juba rohkem teadlane kui ta ettegi suudaks kujutada..
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar