Ma loen Skulskaja "Marmorluike" ja tunnen tema elu jõhkruses palju enda elu jõhkrusi ära, aga mida lehekülg edasi, seda enam leiab mind üles mu enesele näilik haletsusväärsus, lausa ebaõiglus, et minu perekonnast ei ole keegi olnud kulturnik, MITTE KEEGI pole saanud mu hinge mõista läbi töö, mis on minu olemuse kõige otsesem väljendus.
Aga kas mina mõistan isa seakasvatust kui tema hingeväljendust, võiksin ju endalt küsida.. mitutuhat siga ja mitu aastakümmetki tööd ju..
Ja siis veel tuleb meelde sitakott, mis vanaemale mehel pärast pärasoolevähi väljalõikamist kõhu peal kilesse peeretamise hääli teeb. Ja kirme seeditud pasa hais vannitoas, mis sellest samast kotist väljub kunagi unustamata jätta pritsmetena jälge kraanikausi servadele. Selle kõrvale lugeda, et ühe tütre kirjanikust isa lugedes ta luuletusi ja pidas neid midagi värt olevat - see teeb lihtsalt armukadedaks!
Mu isa küsis, kui mul kümme aastat tagasi esimesed luuletused ilmusid, et mis mu elul viga on, et ma sihukesi asju kirjutan. Ma ei osanud sellele muudmoodi vastata kui selle luule näol, mida ma kirjutanud olin. Ja kui sa luulet lahti ei suuda mõtestada, siis me ei räägigi sama keelt. Ja isegi kui suudad - isegi see ei tähenda veel mõistmist. (Türa see Heinloo küttis ikka nii fakin lampi!)
See oli vist Paavo Piik, kes kunagi ütles, et annad inimestele maailma, aga nemad näevad ainult kirjavahemärke.
KÄIGE KÕIK PUTSI
TÜRA.
Ma kuulan viimasel ajal jälle Psychoterrorit ka, sest kolmas level jutustuses lihtsalt nõuab seda. Ja see kuradi provintsiüksindus teeb täiesti omal moel ükskõikseks. Ma ei joo ega tee isegi suitsu aga vittusaatmise isu on tugevam kui kunagi varem. Miks ma üldse jälle arvan, et ma peaksin olema nagu mingid teised kunagi on olnud? Sellest kuulumatuse kurbusest on mäss ja selles mässus on kurbuse viha, mis ei viitsi ennast haletseda.
Selles on võib-olla mingi ette lootusetusega leppimine, nagu ei hakkakski mitte keegi mind kunagi uskuma, kuigi ma isegi valetada ei oska. Ja mida selgemalt ma püüan end väljendada, seda suuremat fantaasiat ja kunstilist väärtust selles (heal juhul) nähakse. Saan ma siis kedagi teist peale iseenda idioodiks nimetada? Vaevalt, aga ma ei saa ju ometigi alla anda.
Aga mees kes tuleb Toompealt ei saagi minult mingit armu peale mängukavaluse, mis vahelduseks teda ennast ta enese riistadega läbi tõmbab. Sest
"isa enam ei tea
kuhu end üles puua
saab ema palga eest
vaid korra kuus viina juua"
ja EESTI SUREB VANADUSSE, MA VAATAN SEDA IGA PÄEV, kuidas üks uks teise järel sulgub. Kohalik perearst on 72aastane, postkontor pandi just eelmine nädal kinni ja iga kuu on mõni vanaema tuttav surnud. Rääkimata sellest müstilisest vähist, mis iga viiendat kimbutab - see on lausa hämmastav. Praegu ma tegelen selle mõtte harutamisega, et miks igal inimesel ei teki tahtmist oma elu eest võidelda. Osad lihtsalt otsustavad näiteks end haletsema hakata, aga see vist ei sõltu east.. noh, aga vanemate inimeste seas on see eriti hale, sest nad peaksin olema sitaks palju targemad kui minusugused tatid. Ja kui ma seda kõike tean siis see muutub veel tülgastavamaks, et osad inimesed elavadki nii et neil on kogu aeg kõigest jumala pohui - TÜRA kuidas nii tühja saab panna, AGA SAMAS, teisest küljest on see ju imetlusväärne zenbudistlik kiretus, mida ma ju ise otsin. Ja siit tuleb vastuolu mu nooruse, püüdluste ja elujõuga. Praegu tahaks küll lihtsalt peaga läbi seina joosta.
Ah, elu on lihtsalt täiesti jabur ja seda ei saa liialt hinge võtta. Läbi tuleb elada küll, aga kõige jaoks pole lihtsalt aega. Ma olen rändur ja jälgija, ma ei saagi ju olla midagi muud kui vari. Vajaduse korral rohkem elus kui vaja oleks, aga üldiselt muudan ma korraga vähe. Ent see pole sugugi väiksem või suurem kui muuta pikalt ja palju.
Kui keegi kutsuks mind nüüd õlut jooma, kanepit ja suitsu tegema, siis ma tuleks küll väga hea meelega. Mul pole enam öösiti und, vist tuleb kevad peale ja
"olen sada seitse aastat vana
pole veel kolmnkend
jooksen peegi ees amokki
petan teisi ja iseend"
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar