Saatuse tahtel juhtus see, mida ma jälle soovidagi ei osanud. Sain ootamatult võimaluse osaleda kogu mu jutustuse käimapanevaks jõuks olnud konstellatsiooniteraapias ja praktiliselt näha, kuidas on kasvanud võõraste probleemide kuhi minu elu mõjutavaks jõuks. Sõnal VÕÕRAS on nüüd minu jaoks hoopis uus tähendusnurk, ja kuigi see kahjuks sama külmalt edasi kõlab, on sel siiski minu eluloos soojem toon.
Muidugi olin ma seal võõras seltskonnas esimene, kes protseduuri läbi hakkas tegema - seda vähem võrdluse vajadust või kartust, plus mu rockstaari originaalitsemine sai end ka vastavalt rahuldatud. Meid oli koos umbes 10+ inimest. Ja kuigi ma olen teinud igasugust narksi igasuguste inimestega, siis sellist kollektiivset avatust, diskreetsust ja empaatiat pole ma kunagi tundnud. Juba enne terapeutide avalauseid ei tundnud ma tavapärast sotsiofoobset ärevust, vaid pigem tundsin kõigi ruumisolijate vastu vahetut uudishimu, sest teadsin, et meil kõigil on väga mõjuv põhjus kokku tulemiseks. Ja juba see idee on minu jaoks vabastav - olla koos inimestega, kel on, kasvõi ainult selleks hetkeks, ühine sügavam eesmärk. Unistused teostavad end!
Show algas põhijoontes samamoodi nagu iga teine terapeudi vastuvõtt, välja arvatud see, et mu probleemi kuulsid veel mõnikümmend võõrast kõrva. No ma võiksin uusaasta ööl otse-eetris ka oma hingeasju lahata, nii et mul vabsee pohui. Ma lendasingi peale ideega, et kahtlustan, et ma ei pruugi läbi elada iseenda, vaid kellegi teise inimese probleeme, keda ma ei tunne. Ma tahtsin teada, miks ma oma eluga hakkama ei saa, ei suuda töökohti pidada ega lähisuhetes olla ilma ennast ja teisi hulluks ajamata. Ja siis hakkas hittide ettemängimine.
Mina ise valisin oma elu osatäitjad, kaasaarvatud mina ise ja abstraktsed eluenergiad, nagu Võim ja Tulevik. Ma ise asetasin nad väljale, milles hakkas toimima mind mõjutavate energiate liikumine. Mina seisin eemal ja vaatasin, nagu teatrikülastaja.
Esiotsa hakatigi lahendama seda kõige suuremat ja ähmasemat pundart, milleks on mu emaliini naised ehk enesetapjad minuni välja. Esimeses stseenis olid väljal minu esindaja, minu ema esindaja ja mu võõra, ennast ammu enne minu sündi tapnud, teoreetilise vanaema esindaja. "Ma" seisan püsti, olen kerge, äraootav ja väga uudishimulik. "Ema" on eemal ja jääbki sinna, ta pea on norgus, ta räägib kui üksi ta on, kui raske tal on, kuidas ta ei suuda olla ega leida mõtet. Kui väljale ilmub "vanaema", hakkab tal veel raskem. Ta hakkab ta jalge ees itkema, langeb põlvili, nutab kuni heidab end oma ema jalge ette. "Vanaema" ei tee selle peale midagi märgatavat. Ta on samuti algusest peale rõhutud. Ta ei tea, milleks elada. Tal pole jõudu ega midagi anda. Pildile lisandub "vanavanaema" keda ma samuti ei tunne. "Vanaema" ja "vanavanaema" vahel on pinge ja vägivaldne seos. "Vanavanaema" keha on võitlusasendis, ta hoiab peos rusikat ja ta näos on ilme, nagu oleks ta iga hetk valmis "vanaemale" vastu vahtimist kütma. "Vanaema" langetab pea, allub talle. Ta kardab, ei taha peksa saada. "Vanavanaema" räägib, et kõik peavad talle alluma, tegema täpselt nii nagu tema ütleb, sest tema teab, kuidas on kõige õigem.
Toome pildile kõige kaugema isiku, talle ei anta enam nime, aga ta jääb millekski, mida nimetame meist suuremaks jõuks. Too kirjeldab oma olekut: üleolevus, suur ebamaine jõud, midagi mitte siit maailmast, midagi ebainimlikku. Too ja "Vanavanaema" on üksteisest sõltuvuses, viimane saab sealt tarkust, et ellu jääda. Ilma meist suurema jõuta ei jäänuks mu esivanem ellu, nende vahel on seletamatu suhe. Lisame Võimu. Kõigi eelmainitud väljaolevate inimeste erinevates suunades kabetamise tulemusel nihkuvad seosed ja positsioonid kõikide inimeste vahel peale "minu". "Ma" vaatab seda pealt lõpuks peaaegu tüdimusega. Kui vahepealsete lisandamiste juurest "minu" tunnete kohta küsiti, siis väljasisese ajarände korrelatsioonis muutus "mina" järjest halvemasse seisundisse. "Ma" solvusin, vihastasin, solvusin, vihkasin, mässasin - "ma" tundsin end maailmas järjest enam üksinda ja mõttetuna olevana.
Tulles tagasi minu kui teraapias osaleva inimese juurde: tiirlesin tardunud pilgul terapeudi soovituste ja kaitse all ümber oma eluteatri. Ainus kord, kui ma endast välja läksin, oli siis, kui ilmus "vanavanaema" ja ma nägin tema vägivaldsust. Ma tundsin iseennast temas ära nii väga, et sain momentaalselt oma sügavale peitunud agressoriga kontakti ja karjusin "vanavanaema" suunas: "Ma teadsin! Ma teadsin, ET SEE ON SELLE MÕRRA PÄRAST!" Mu terapeut rahustas mind käeviipega. Edasi oli järjest raskem järge pidada, fookus hakkas ähmastuma, sellest jäi ainult laik, märg must neelav plekk, mis on aukartustäratav ja seletamatu. Ma mõistsin, et meist enne on olnud aeg, mil POLE ARMASTUST OLEMAS OLNUD. Ja mina olen seda aega endaga siiamaani, pärast neid aastasadu, kaasas kandnud. Ma olen lasknud olla endal tühi armastusest, sest mingi osa minust oli seotud inimestega, kellel ei olnud armastust, aga kellest ma sõltusin. Kõik väljas osalejad vähemalt püüdsid teineteisele andestada, lausuti sõnu, mis aitasid teineteisega leppida, andestada ja olla tänulikud elu eest, mis kõigest muust hoolimata antud sai.
Mu esivanemad jäidki seal omavahel liikuma, suutmata midagi otseselt ära teha. Aga nüüd oli fookus "minul". Valisin esindaja oma Tulevikule. Väljale astudes hakkas ta tahapoole nihkuma, tuterdas jalgadel ebakindlalt, kuni "mina" talle lähenema hakkas. Nad said kokku ja vaatasid teineteisele otsa, kallistasid, ja võtsid teineteisel kätest kinni. Nad liikusid koos akna juurde ja jäid sealt välja vaatama.
Ja siis soovitas terapeut mul oma hingele otsa vaadata. Mina, Triin, läksin iseenda esindaja juurde väljal, ja me põimisime üksteise käed teineteisesse kaheksana. "Mina" vaatas mulle klaasselgete silmadega otsa ning seda nähes tundsin ma nii suurt kergendust ja rõõmu korraga, et hakkasin rõõmust lõkerdades naerma. Muidugi käis mu peast sel hetkel Mihkel läbi, aga ju on temagi lihtsalt üks "Mina", ja ma rahunesin naeratusse, milles me kõik mulle olemas oleme. "Mina" ütles mulle, et ta on minu hing. Tõdesime mõlemad, kui hea ja lihtne on teineteisega tutvuda. Me ju teame teineteist küll! Ja ma tänasin iseennast.
Nüüd ma olen iseendasse armunud. Nüüd ma tean kindlalt, et mina ei ole mitte milleski süüdi, mis minuga kunagi juhtunud on. Ja mitte keegi teine ka ei ole süüdi, sest ma andestan neile, kes on olnud enne mind ja tänan neid selle eest, et nad on teinud võimalikuks selle, et saaksin olla mina. Kõik mu eelnevate kuude tajud oma uuesti nelja-aastaseks olemisest said selle teraapia lõpuks oma õigustatud kulminatsiooni. Sest
viimased 20 aastat olen ma olnud eemal täielikust potentsiaalist, millega mu noor teadvus just selles vanuses kontaktis oli. Ma TEADSIN juba siis neid asju, mis on sama tähtsad, kui tähtsad on nad terve eluaja. Ma teadsin, et vägivald on halb, ma teadsin, et peab jagama, aga kummitused! pookisid ja tulid mu selga elama - a mina ei teadnud mitte lasta. Nii juhtus elu. Selline väga pikk tripp on olnud, ja tripid selle suure tripi sees - see on omaette mikrokosmos. Ma lähen nüüd hea meelega selle nelja-aastasena edasi. Ma tahan tööle minna!
Ja iseendaga jääda nagu katkematult varieeruv tekno mixtape, sujuv ja pehme kui vesi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar