Vanaema ostis mulle pisikese punase tugitooli, mis seisab nüüd mu vanaonult saadud laua ääres, mille jalgu kõrgendavad ENEkesed, sest muidu oleks laud liiga madal. Aga ega see tugitool ja laud ikka omavahel päris ei klapi, kui ma tahan internettimisse või kirjutamisse süveneda pean ma tooli täiesti laua äärde tõmbama ja olen nii nagu mingis ümberringi sissepiiratud juhtumispuldis. Ebamugavuse asemel näen ma seda väga loogiliselt hoopis MAAILMAVALITSEMISE KOKPITINA. Ja kui ma saan vähemalt oma peas mängida, et ma valitsen k õ i k e (esoteerilise filosoofia järgi inimene niikuinii valitsebki kõike, asi pole ainult selles, et mina olen Lõvi), siis milleks mulle raha?
Nii. Mul on nüüd igatahes uus strateegia päris teadlikult välja kujunenud. Ja see jaatab meetodit ja sõnumit, millega ma siia maailma sündisin. Nimelt: vabastav hingamine räägib sündimise seostest, minu puhul siis keisrilõikest, niimoodi:
"Keisrilõike mõjul, kuna üleminek emaüsast väliskeskkonda on palju kiirem, võivad inimesel edaspidises elus tekkida raskused toime tulla järk-järguliste protsessidega. Nad võivad oodata et neid vabastatakse rasketest situatsioonidest ega võta initsiatiivi probleemide lahendamisel, neil võib jääda puudu võimest võtta vastutust oma elu eest või elus edasijõudmise eest. Neil on kalduvus saada rasketes olukordades abi mujalt. Neil võib olla tunne et nad on kõrvale viidud enda teest, et peavad jätma oma töö lõpetamata. Nad on hirmul et nende panust ei märgata. Nende suur soov on leida see üks ülesanne mis rahuldaks neid."
See võtab päris kenasti kogu mu problemaatika kokku küll. Kuna ma nüüd seda teadvustan, miks mul need probleemid on, siis - päris ära nad sellest ei kao, eks, see on nii sügavale kodeeritud! - saan ma sellegi poolest teadlikult panna seda enda kasuks töötama. Muuseas, nad pidid mulle keisrilõike tegema sellepärast, et ma olin tuharseisus. Selle kohta ütleb ka:
"Tuharseisus sündinud lapsed kardavad tavaliselt teistele haiget teha, nad arvavad et nad mõtlevad valesti või teistmoodi kui teised. Kuna ema tunneb sünnituse ajal valu ja laps tunneb et tema seda põhjustab, võtab ta endasse süütunde, millest tuleneb edaspidi hirm kellelegi liiga teha. Sageli leiavad nad, et on teiste arvamustega vastuolus. Kuid kangekaelselt võivad nad tahta teha asju omal viisil isegi kui see osutub raskemaks viisiks kui teistel."
Kui ma seda teada sain, et ma tagurpidi kõhus olin, olin ma isegi natuke uhke, sest BORN REBEL, mitte ei otsi põhjusi mässamiseks - ma panengi! maailma teistpidi pöörlema, sest kõik peavad muutuma ja minu asi on neile seda meelde tuletada, esimesest hetkest peale! Mulle meeldib palju rohkem mõelda, et ma olen üllas kui ihne, sest kas ma saaksin olla päevade, kuude, aastate kaupa inimestele hingepõhjani truu raha eest? Keegi ei tule isegi selle peale, et sellist asja rahaga seostada. Sest tõelistel väärtustel ei ole rahalist hinda. Seega pole seda ka minul. Ma e l a n g i õhust ja armastusest. (Õhk esoteerilises filosoofias: intellektuaalsed omadused.)
Also: I love you, you pay my rent.
See kõik muidugi ei tähenda, et ma kunagi uuesti tööle ei tahaks minna. Ma unistan isegi sellest. Aga mõnedest asjadest on liiga vähe aega möödas, et neist adekvaatselt mõelda (või nagu selgub, siis isegi kirjutada), sest nii kui mulle keegi tööleminemisest räägib, seostub mul kohe kivistunud stseen Prismast, kus lihaletinaised vaatasid mind nagu näituse eksponaati, kui ma oma osakonnas nendes fucking TÖÖTUNKEDES lihtsalt oma tööd tegin. Türa ma ei sobi siukestesse kohtadesse, isegi kohalikud saavad aru ju! Max stress. Ilma rahata olen õnnelikum. Aga
ma unistan, et ma töötan mingis loomingulises kollektiivis, kes peab ideedest asju tegema, neid ellu viima ja arendama. Ma usun et see saab ka minu puhul, kes klapib nii väheste, ja ometi justkui kõigiga, juhtuda. Ega ma ei jää ometi ju siia köögitagusesse tuppa elama elu lõpuni! Kammoon! Praegu see väga paljude asjaolude tõttu on lihtsalt sobilik. Ja raha ei ole vaja. Aga
ma hakkan aru saama materiaalsete asjade väärtusest. Kusjuures see on just täielik vaesus, mis on mind pannud hindama kvaliteeti. Ülikooli minnes kui mul oli maailmakõigerohkem raha oli mu sõltuvuseks riided, kingad, meik. Vaesusega sai selleks parfüümid ja lõhn kui kvaliteedi indikaator üldiselt. Ma nuusutan peaaegu kõike. Ja ma tunnen lõhna võib-olla põhjalikumalt ka. Aga noh, see on üks detail iseloomustamaks kvaliteeti. Olen suutnud taandana elu põhilistele vajadustele ega ole enam oma valikutes nii kaootiline. Kui ma midagi tahan, siis on mul selle põhjeduseks alati rohkem kui üks argument. Kui nii võtta, siis hakkab mulle tunduma, et vaesumine on vist kõige õpetlikum periood mu elus. Puhastus.
Hakkan isegi selliste asjade, nagu nutitelefonid ja kuukaardid, valmis saama. Ma planeerin oma aega, välja arvatud siis kui mul plaane pole, sest ma hulbin oma mõtete sees - ehk looming, arvestan teiste inimeste vajadustega (ma isegi ei liialda siin!) ja unistamiselgi laveerin ka ideedega B ja C.
Aga ma ei tee ikka veel hinnaalandust. Kui juua, siis šampust ja kui mehele, siis printsile, nagu Isabel ütles. Ses osas olen ma ikka väga karmiks muutunud. Elu o n õpetanud. Elu materiaalne kogemus on põhimõtteliselt piiratud ajaga ja ma ei aktsepteeri selle raiskamist. Lepin küll sellega, et inimeste vaheline ajakulg on iga suhte puhul erinev, sellel on alati oma sisemine loogika, mille üle ma enam ei vaevu end painama, AGA teine asi on huiamine ehk - infossulgu jätmine. See näitab hoolimatust ja hoolimatus on max disrespect. Kui sina ei hooli minust, siis mina ei hooli sinust.
Kuigi kus nüüd see suur maailmarahu on? See on vist see maailmale koha kätte näitamise vajadus ikka.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar