Käisin täna pajutudusid korjamas mahajäetud karjääri juures ja avastasin sealt mingi müüri. See karjäär on mul täiesti avastamata maa, me ei teinud seal mitte kunagi poppi. Sealt kaevandati lupja. Lubjatehas, isegi kaks tegelikult, on eemal. Karjäärist lähemal asuva lubjatehase varemetes käisime küll kogu aeg suitsu tegemas ja peeti joomas.
Koju tulles sellest vanaemale rääkides ja jällegi küsimusi pärides rääkis ta, et neil tööl (lähedalasuvas linnuvabrikus) oli arstiks naine, kes ei sallinud oma tütart. Too tütar läks sinna karjääri äärde, neelas tablette ja hüppas alla. Paar tundi hiljem räägib isa, et nägi poes kuskil mingit tuttavat ja küsis, et mis uudist ja talle olla vastatud, et keegi Sääselt, noor poiss, oli aknast alla hüpanud. Seda surma on siin nii palju, et mul pole enam kahtlustki, et põhjus on kohaenergeetikas. Selle välja selgitamiseks olen ma pikemat aega tahtnud muuseumisse (meil on muuseum!) minna, aga kuna muusem on lahti siis, kui keegi minna tahab, st on üldiselt kinni, siis on probleem selle omanikuga kontakti saamises. Nüüd tuli veel välja, et see tüüp on üldsegi vist trombiga haiglas. Irooniline või mis..

Elu ise on eepiline, mis ma sinna parata saan.

Igasugused mustrid. Ma olen nii tänulik jumalale, et ma temaga kontaktis saan olla. Sest ma pole mitte kunagi vales kohas või valel ajal, kui ma olen iseendaga sünkroonis - tasakaalus oma mõistuse ja tunnetega - kõik saab mu parajalt õigelt kätte. Mitte liiga hilja, mitte liiga vara - dai boh. God bless. Ja väike väljakutse igas päevas. Häkin materiaalset maailma:
küsisin päeval pirukaküpsetamise kõrvale emalt ja vanaemalt, mis nad arvavad, kas isa ostaks mulle seljakoti. Mul on nüüdseks absull kõik raha otsas. Aga teiste armust olen ma elanud niikuinii terve elu, nagu me kõik. Nad arvasid, et peaksin seda isalt ise küsima. Nii, ja kas ma ei praadinud end selle mõttega terve päeva? Jah. Ja siis ma lihtsalt küsisingi.
Sest ma lihtsalt ei suuda enam ilma mantliga sobiva seljakotita elada. Ma arvan, et saan kontsade ja sukkadega täispeaga puu otsa ronitud küll, aga kui mul on õlal sealjuures veel kaks kotti, siis ma enam ju ei saa.

Lähen homme isa ja vennaga linna.