Ma pean ütlema, et ma pole normaalsusega harjunud. Noore kuu ajal olen ma alati täiesti viljatu, aga samas on see rahu ka nii palju ohtlik, et peale seda võib orkaan purskuda. Suurim patustamine on neil päevil hammaste pesemata ja lillede kastmata jätmine ja aknal öösiti suitsu tegemine. Olen jälle täiuslike rõivakomplektide peale hakanud mõtlema ja see on täielik märk pseudoreaalsusest - sellisest, mida ma kõige enam naudin. Aga seks ja narko panevad sealjuures õlgu kehitama - võib küll, aga miks peaks.
Oleksin nagu täiesti teine inimene. Iga natukese aja tagant kihvatavad sööstud, et tahaks et täiesti vittu tõmmata, aga kui ma avastan end mitmenda vahuveini juures kellegi teise probleemide pärast nutmas maailma ebaõigluse üle, ärkan ma järgmine päev ikkagi iseendana ning mu õlad pole sellistest raskustest eal nii kerged olnud. Hakkab vist looma, aga mida? Mul on ju kogu aeg ora perses olnud, mõni sotsiofoobne või sõltlasest peigmees tagavaraks, aga nüüd.. elu kõige normaalsemad suhted vanematega, elluäratatud suhted kaugemate sugulastega, perekonnasaladuste paljastamised, ja - ei ühtegi üleliigset suhet ega meest, kes kõike ära saaks rikkuda. Mu elu on täiuslik. Olen omadega mäel.
Mis iga hetk purskuda võib.