miks ma ei tunne süümepiinu tuttavate ees, kellega ma ei suhtle

Pean igaks juhuks paistma tegelikkusest ülbem - ja lõpuks ometi on see mu teadlik valik. Kõik õiged vastused on mu sees alati olemas olnud ning kõik teod - ükskõik, kui mõtlematud, - on alati nii õiged kui nad parasjagu olla saavad. Hea on teada saada reaktsioonide sisulisi põhjusi, et vältida edaspidiseid korduvatesse mustritesse langemisi; et valida targemalt senistest variantidest eelkõige oma suhtumisega iseendasse, teadvustades, et välise vaatamine ja nägemine on vaid peegeldus mu sisemistest maastikest; et OBJEKTIIVSUST ei ole olemas, sest vaatleja on infot sisaldav info koguja, mis töötleb ümbritsevat vastavalt juba olemasoleva informatsiooni põhjal.

Türa, ma olen nii tark ja mine vittu et mul üldse raha ikka veel ei ole. Ja kuigi see loob eelmainitud poosiga lõhe minu ja enamike inimeste vahele, kellel raha ON, siis olen ma siiski tänulik (iseendale! et ma sellest aru saan) võimalusele mitte olla sunnitud kohtuma inimestega, kes on igavad või küündimatud, mitte piisavalt empaatilised. Ma ei pea mitte kellegi ees tegema nägu nagu mind kotiks mingid mitte kuhugi jõudvad vestlused, sisutu glamuuritsemine või neurootiline pasaloopimine. Ma ei pea mitte kellelegi tasuta psühholoogi mängima, ma ei pea olema mitte kellegi emme ainult sellepärast et ma armastan inimesi, ja eriti lapsi. Ma ei pea end raiskama selle peale, et keegi saaks end minu peal välja elada, sest mitte ükski inimene ei peaks laskma endaga niimoodi käituda. Ja minu vahetu reaktsioon on - vähegi vaimsesse sfääri küündiva olendi jaoks - hea ja EDASIVIIV jõud, sest minus ei ole valet. Ja käigu putsi KÕIK inimesed, kes tahavad, et ma teeksin nende jaoks paremat nägu sellest, mida ma tõeliselt tunnen.
Ja mingegi kõik suht putsi ka, sest ma hakkan aja pikemas perspektiivis kaotamagi huvi inimese individuaalsuse suhtes, ma näen teda järjest enam kui stereotüüpide kogumit, skänneerides tema vaatluse põhjal lahti tema kõige dominanatsemate omaduste tõenäolised avaldumispõhjused. Ja isegi kui ma ei taha seda teha, lähen ma uksest välja ja näen seda vagurat keskpärasust, mis kriiskab oma tänapäevas ja ajab mu igavusest oksele.

Iga suhtlusakt on enese teisele suhtluse poolele pühendamine. Mina annan sulle midagi endast ja sina annad mulle midagi vastu - naturaalmajandus, kus jagatakse seda, mida kumbki endas kultiveerinud on. Me ei pea sööma, kui meil kummalgi raha pole, aga kui me oleme teineteise jaoks sisuliselt olemas, hingepõhjani, siis see, kas ja kui palju kummalgi raha on, pole niikuinii küsimus. Ja kui ma väidan et ma ei viitsigi suhelda inimestega, kes mulle välja ei tee siis on see summa suhetest, kus ma miinustesse olen jäänud.
Kui sa arvad, et ma ei tea, et ma olen liiga kapriisne või nõudlik, siis sa eksid, sest see piinab mind kindla peale hullemalt kui ühtki neist inimestest, kes tahaksid minuga suhelda, aga ei julge, sest ma olen nii "ettearvamatu". Jah, ettearvamatu olen ma kindlasti neile, kes ei viitsi mind tundma õppida - kes ei viitsi teisesse inimesse, kes neist ehk keskmisest rohkem erineb, süveneda. Ja ei, selliste tussidega ei viitsigi ma tõepoolest suhelda. Mul pole vaja laike, et tunda end tegijana. Mul on vaja sõpru, kellega mind seob ennekõike vaim, mis sujub mateerias.