HINGITSEDES

täna ma toast ei välju, sest tean
kõiki radu selle maja ümber ja rohkem
lämmatab mind samasugune tee
kui lõppenud õhk üksi mõtlemisest

punased juuksed on märk põlevast ajust
ka mina ootan, millal see pea kord
tuhaks saaks, et end kellegi pähe raputada
ise sellest aru saamata, vahelduseks
olla millestki arusaamatu!

riided on mustad ja valged ja mustad
pole vaja mingeid teeneid tikkida
kuigi ma ei saa aru, miks maailm
miks sa hoiad mind elus
olen väsinud leiutamaks vastust
ja lasen end avastada igavuse

nagu koolivaheaeg

ma ei viitsi juua ega kirjutada kirju
mu nalju mõistavad vaid vähesed
ja minagi vist väheste omi mõistan
kui mitte arvestada vales kohas naermisi
armumisi, ärkamisi, suremisi
igavesi endasse uinumisi

nagu tänagi


MA TEAN, KUST SEE TULEB, AGA EI ÜTLE

hävin ja õitsen unistades
kesk märke, kus kohtuvad sina ja mina
on armastus see
või lohutus

kuigi vihm näol peseb
meigi su pisarad
on kuskil su jutus
kuskil pikkade kardinate tolmus

lavalt lahkud sa, et etendus
saaks toimuda

võlun su ei valega
milleks näo mul peitsid
kaua või kumb meist
loodab veel või ootab

mis pöörleb nende silmade taga
ma tean, aga ma ei ütle
mida jagame koos vaid korraks
et jätkuda võiks lõppe

oma peas
viibin sinuga
pikki aegu koos


P A T R I A R H A A T 

varjud seintel mind kummitavad
mälu kaasas veab ennast ja tuletab
kuidas oli ja kuidas on

tõelisi sõpru tean kurbusest
teised eriti meelde ei tule
rõõm on maksmata üür
peol, kus võõrad ostavad jooke

kahtlane värk on lõbu - janu, sugu
mille nimel elada on vaja
küsib postdepressiive progress

iseenda isafiguur on paremas vormis
kui vaja - aga passiivselt
rinnahoidja ja seeliku sisse peidetud
kõik inimesed armuvad ära

vangutan jätkuvalt pead
ei näe ma kuskil mõistust
mis allutaks mind endale

pop porno lähen siis mänguga kaasa
ainult selleks, et otsustaval hetkel
öelda kõik:
armumine on auk, kuhu me kukume

võiks seda vältida kui kompenseerimata
poleks vajadusi - janu, sugu
aga milleks see kõik
kui sündinud juba see mis sündinud
et surra et sündida et surra et sündida

kas sa annad endale aru
kuidas on panna elule täiega karates tühja

alla kukkunud postrite pleekinud laigud
meenutavad midagi eilsest

*

me ilmselt mõtleme teineteisest
rohkem kui räägime
veel rohkem mõtleme teineteisest
kui kohtunudki oleme

kui lähedale ma üldse saan
ilma, et sa mind armastaks
sellega, kuidas sa oled
võib leiduda nii mõnigi vastus

kas nõiun su ära nagu kõik teised
kas seekord üritan midagi
või lihtsalt tulen kohale
süda taskus, mitte käes avali

me ilmselt mõtleme teineteisest
ja küllap sellest piisab
laskmaks jutul jätkuda kuis tahad


MÕTETE TAKJAD

inglid vajavad jumalat, et päästa
muidu poleks, mille nimel elada
nii olen minagi käsilane vaid
läbi tõmmatud paljudest ebajumalaist

kõigil olnud on oma head
aga keegi pole veel headuse kehastus
keda oma sisse jäädavalt lubaksin

kuigi vaevu nad küsivad
midagi peale kepi
kuhu end toetada

mõni lind laulab nagu oleks
tal midagi öelda meist
mõtete takjad jäävad külge neist

ja midagi muutubki alati

õitseb aed, kus magavad surnud
silmad on piltidel, kuigi aeg tuhmub
kauaks jäävad inglid
otsima jumalat


KASS

mu mõistus on kaine nagu kassil
kes üksi mööda ilma uitab
mehed varnast võtta
nad ei tea kunagi
mida ma olen teinud

sama kergelt nagu algavad mängud
mu peas nad ka lõppevad

sa ei pannud tähele
kui me abiellusime
sa ei tea, kuidas su tapsin
sa pole pime, vaid lühinägelik
ja kuigi ma valgustan
siis lugema pead ise
et taibata
iseendast midagi

kuidas sa käitud nõrgemaga
ma olen ju kõigest kass

suuremate päevade lõvi
kelle üksinduse kuninglik troon
ei vaja ohvreiks juhuslikku
lõksukukkunut

mind rahuldab vaid jahiplaan
võrdväärse vastasega