Ma leidsin Tallinnast suure tüki kuuluvustunnet. Jalutasime vanalinnas ja unistasime koos! Armusin korraga kahte inimesse ja alles nüüd, tänu sellele, langeb armastus lõpuks loogilisse järjekorda. Kui ma muidu kolmnurka mingiks lohisevaks karmavõlaks pidasin, siis nüüd tuleb välja, et see võib ka olla mu vabastaja.
Ajastus on geniaalne, olin ju ometi igavusse suremas, ja seetõttu oligi õige moment uuesti sisse hüppamiseks. Sisseastumiseksamilgi sain vabalt rääkida: olen pinnale tõusnud ainult selleks, et uuesti sukelduda. Elusees pole nii teadlikult ujuma läinud, aga enne seda on kõik ka üks paras uppumisoht olnud. Elu on tegelt nagu vene tekno: sitaks lihtne ja täiega lööv. Tuleb ainult omandada mõned igavikulised teadmised, minu puhul lihtsalt väga suure ringiga. See pidi olema number kaheksale omane.
Aga et nüüd asjad nii suure ilu poole liiguvad, ei tohi ma endas minetada paljundamisvõimet läbi kirjutamise. Kuigi sõrmed on palju laisemad, ma lihtsalt istun ja naeratan, vajamata pea midagi. Väga hesselik, väga 17aastane, väga nagu sünniks uuesti. Ma ei tea, kust isegi kinni haarata, mõlemad neist on õhumärgid - puhuvad mulle tuult takka. Ent ma tosserdan vaikselt Tamsalus edasi. Esialgu. Vanaema käis just silmaoperatsioonil ja see naelutab mu plaanikohaselt paariks nädalaks kinni. AGA! Mul tuleb meelde, kui ma neile mõtlen, milline laps ma olin, ma saan aru, miks ma kogu aeg neil vanadel piltidel naeratasin. Mulle ongi omane olla armunud - ellu armunud. Ma pean elama täiega, ükskõik, mida tehes. Ja ilma õukonnata elamine ei ole mulle omane. Muidugi kaob mu tuli liigsete tuulte vahel ära, aga ma ei saaks elada ilma riskida kustuda. See on nii olnud päris algusest peale, ma isegi ei taha neisse detailidesse ega fantaasiatessegi (sest mis seal siis nii väga vahet ongi) laskuda. Olla luuüdini imetletud iseendaks olemise pärast on midagi, mille unustanud olin. Ja kuigi ma olen Lõvi, siis üks asi on ego, aga see sama kompliment, mida minule auavalduste tegemisega kinnitatakse, laieneb minu kaudu koheselt ümber kogu ülejäänud maailmale. Sest kui me kõik koos Sääsel elasime, siis olin ma alati kellegi tähelepanu keskpunktis. Ja ega mul polegi tegelt rohkemat kui üht vaja, aga see üks - alati peab olema! Ühest üheni - kui vahepeal on liiga palju ruumi, siis jään kohe eelmisse kinni. Sest iseenda jagamine on vajalik ja väga väga ilus, kui me suudame teineteisele kaasa elada, sisse elada, teineteist tunda. Armastusel ei ole mingeid piire. Ei pea olema nunn ega lits, et armastada. Isegi kui on mingi seks, siis see ei pea olema suurem asi kui miski muu. Kas enne oli see nii segadusttekitav seepärast, et miski muu ei kaalunud seda avastust üle? Ma ei saa siiamaani aru, mis oli, aga nüüd ma saan aru lihtsalt armastusest. Sellepärast, et ma ei ole kellegi oma ja keegi ei ole minu oma. Ma ei saa olla, ja samal ajal ma olen kellegi oma, sest ma olen kõigi oma. Ma olen armastus.
Ja ma mõtlen jälle, nagu ma iga kolimise juures juhtun mõtlema, et ma olen alati just seal, kus ma olema pean, kus mind kõige rohkem vaja on. Nüüd on aeg Tallinna käes, nüüd vajab mind Tallinn, sest mina vajan teda. Nad ootavad mind seal, nad on mind juba kingitustega meelitama hakanud. Slav imestab aastaid, kuidas ma seal Tartus, veel enam Tamsalus! vastu olen pidanud. Aga ma pidin siin olema, mind oli siia ka vaja.
Sain just äsja välja öeldud ja põhjalikult läbi tundnud, kuidas pole mõistust, mis mind endale allutaks, kuni ta ilmus Kaalude näol. Ise nimetab end veel Despoodiks. Mega hot. Vastupanu ei lase asjadel kunagi igavaks muutuda, olen lausa tänulik igasuguste opositsioonide eest, sest ainult tänu neile on koalitsioonidünaamika võimalik. Sest mitte kuskil ei ole kunagi mitte midgi muud kui tõusud ja mõõnad - ever. Ma armastan!
Väljas muudkui sajab ja sajab, pea on pilvedes. Nii palju on teha, asjad kuhjuvad üksteise otsa ja sisse, täituvad teineteisest, Homme tuleb sibulad üles võtta.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar