minu oma igavuse filosoofia (ma pole sellest lugenud midagi ever)

Aina tihedamini loksub siia ajutisi lainetusi surmigavusest. Mingid hiiglased emased sääsed ronivad aknast sisse ja kohati on jälle kuulda koputusi ümber maja aknalaudasi. Mu ainuke kaaslane on keelemäng, millega ma juba ukumaasinglikult kaugele hakkan sõitma. Siinmaal ma vähemalt veel saan sellest aru, üritan isegi oma leiutisi ülesdefineerida, ja mu ainuke lohutus on teadmine, et varsti hakkan ma iga päev Tallinnas koolis käima. Aga praegu ma lihtsalt ei jõua enam diibituukrit mängida. Mul pole isegi motivatsiooni enam õue minna, sest ma olen igal pool juba käinud, iga nurga peal selles kohas luuletusi kirjutanud. Kuigi ausalt öeldes tundub mulle, et need viimased, oma variatsioonides, ma pole veel neid üle trükkinud, on nagu eriti selged. Nagu PATRIARHAAT ja KASS. Kui ma juunikuus arvasin, et ma olen luuletamisest üle saanud, siis nüüd tunnen ma, et ma olen geenius, kes end aina uuesti leiutab. Muideks, Gunnar Aarma 100. sünniaastapäev oli hiljuti ja ma lugesin Õhtulehest (sest siinse maja meedia "kuldne kolmainsus" on Õhtuleht, Elmar ja Reporter), et too pidas end suurimaks egoistiks, sest tegeles kogu aeg iseendaga. Aga peale selle vestles ta  ka Hemingway ja Hitleriga, ja aitas, suurema edukusega, väga paljusi teisigi inimesi. Üks ütles, et kui Gunnar suri, siis tundis ta, nagu oleks ta teekond enesearengus justkui midagi suurt kaotanud, aga ma mõtlen, et selline suhtumine on õpitud abitus. Mul hea öelda, mu psühholoog, tuli välja, olla lastepilastaja. Mul küll saatus väga võimalust kellegi karguna kasutamiseks pole andnud.
Ja kui ongi, siis ma ei ole sellega kunagi täielikult rahul olnud. Ma tahan rohkem kui lihtsalt KARK. Kuigi karguga saaks lebolt asju ümber lükata. Aga see oleks lihtsalt õel. Ja! Ma saan aru nüüd sellest liiga hea emmitripi hämaraks minemise teemast. See on laiamastaabilisemalt just see, mis mu elus praegu toimub. Ma ei pea  m u r e t s e m a, seega mul on kohe poole rohkem energiat kui mul muide üldse kunagi olnud on. Ühesõnaga mul on hea, pole isegi vist ühtegi valehäbi ka enam, selliseid pean nüüd tagurpidi endale pisiasjades uuesti leiutama, et vähemalt  m ä n g i  d a  et midagi oleks valesti. A noh, kui sa oled kolmandat tundi ilgelt emmis, siis see kaifilevel võib ronida kuhugi sinna, kus veits tahaks juba tappa, vägistada ja kedagi perse nussida. See seletab muuseas ka Kaksikute fenomeni, sest nad on oma olemuselt (astroloogilises tsüklis) maailmaavastavad ja süüdimatud lapsed, kes ei tunne hea ja kurja vahet. Nad tahavad lihtsalt kogeda ja eelistatult muidugi lõbutseda. Ja sitaks lappama ära läheb päris tihti.

Ma tahaks öelda: järgmine küsimus palun, aga ma olen ju üksi. Viimase aja parim avastus on uuesti aru saada, kui vähe ma acid house'i olen kamminud. See on päris magus teadmatus, mida kanda. Meenuvad need üksikud ja ainukesed tõelised reivilähedased kogemused Aparaadi alguse aegu. Nüüd nad juba on sinna mingid konverentsiruumid ehitanud, aga veel mingi poolteist aastat tagasi oli seal kahesaali pidusi, kus oli täiuslikult hõredalt/parajalt rahvast. Ega ma neid hausi alamžanre ei mäleta sest ajast, Rütmikapoisid mängisid, ma pole kunagi süvenenud, vaid lihtsalt olnud.. aga konkreetsed happekogemused sõidavad nende liikumistega sisse küll. Rohkem süntekaid, mida rohkem süntekaid, seda parem. In the beginning, there was Jack..

Homme alustan suhet - korralikku kurameerimist, sest lähen kahele kunstinäituseasjale korraga. Ma ei tea kaasaegsest kunstist sittagi. Aga seal on üks vulgaarselt lopsakate huultega tüdruk..