Unenägu, mida ma nägin paar kuud tagasi, kui pikemalt Tartus viibisin: ma olin Riia tn viadukti all, ja teadsin, et olen abielus. Mu mehe nimi oli Mihhail. Võtsin seda uudist väga iseenesestmõistetavana, aga olin veidi jahmunud, et ma teda kätte ei saanud. Nägin teda unenägija perspektiivist vaatlejana, eemaolevalt stseenilt - ta liikus kaadri vasakule poole suhteliselt ükskõikselt. Ma arvasin, et ta on venelane. Ja ta oli minust kõvasti vanem, tumedate juuste ja kõhukesega. Tahtsin õudsalt teda suudelda ja kallistada, aga ei küündinud temani. Minu meelest kandsin ma ise pintsakut, olin selline, nagu ma end õppejõuna ettekujutan. Üles tõustes sain aru, et see on üks neist unenägudest, mis söövitab, selles oli väga suur äratundmine.
2013 detsembris jõulude paiku, kui ma jälle vanematega ei suhelnud, olin Tallinnas just alustanud Armastusloo kirjutamist, mida tegin erinevate sõprade kodudest kodudesse liikumise vahepeal. Esimesed leheküljed tulid Kalamajas, aga kui ma Pääskülas üksi tuppa jäin ja faili avasin, juba töösse süvenesin ja loos sees olin, kuulsin ma keset haudvaikust mingit sosinat. See kõlas justkui kolm väikest poissi küsival häälel. Aga sellel häälel oli mingi teistsugune aegruum, sest see kõlas nii kiirelt, et ma ei saanud esiti arugi, mida ma just kuulnud olin. Mõtlesin sekundi ja jõudis kohale: "Kas sa kuuled meid?"Vastasin jah. Need said olla ainult inglid, sest midagi ohustavat selles kõiges ei olnud.
Viimastel päevadel olen oma peas enne uinumist koos sama inimesega, kellest hommikuti enne ärkamist und näen. Täna ärkasime koos enne minu ärkamist, sest keha saab aru, kui akud on laetud, teineteise embuses ja suudlesime. Veel oleme koos muidki asju teinud, nagu poleks aega, mil me teineteist ei teadnud. Kõige traditsioonilisem on muidugi ikka see, et vahetult peale meie reaalset kohtumist nägin mitu päeva unes, et Sääsel on uued maja ehitatud, milles ma oma kohta valinud olen. Lihtne allegooria koju jõudmisest küsimusega, mida seal peale hakata, mis positsioon võtta. See kõik on oma süsteemilt tuttav Miikaeli looga. Et ju oli üks tema eesmärke ka sisse tallata rada, kust kaudu kõik edaspidi käima hakkab. Ja muidugi ka täielik vajaduse kaotamine olla kuskil mujal kui siin ka praegu, veelgi kontsentreeritumalt.
Selle sama inimesega on veel seletamatu tõsiasi, et kuigi me teame aastaid, oleme nende aastate jooksul üksikuid kordi kokku puutunud (kui vähe loeb kvantiteet kvaliteedi kõrval!!), siis on olnud mul korduvalt, jällegi nagu väljastpoolt mind, olnud mingi meeldetuletus temast. Viimane kõige eredam selline oli.. hmm, umbes samal ajal kui see abielu-unenägu, kui sõitsin öösel isaga Tartust Tamsallu. Keegi nagu viskas tema nime mu pähe. Võtsin selle vastu kui info, mida töötlema hakata, ning mõtlesin ta peale. Mul on selline komme, et kui keegi on mu sfääris sees, siis ma töötlen kogu iseenda levitatud info läbi tema silmade. See on mingi enesekriitiline kategooria, mida esineb mu arusaamistmööda ainult äärmise emotsionaalse analüüsivõime juures. Vist mingi naiselik tehnika, ma ei tea, kes seda peale minu ja E. üldse teevad. Aga et seda mõtet üldse temast on tekkinud, paneb mind kahtlema selles, kas see on minu kontrolli all või saan ma kuidagi kelleltki juhiseid, mis inimestega ma tegelema peaksin. Ma aktsepteerin seda juhatust - just siin samas mõni aeg tagasi tunnistasin, et suudan alluda, ja nüüd hakataksegi mind juhatama? Eks intertsist ikka mingi tõrge on, aga ise ma juba lubasin (hea tüdruk olla?). Nüüd hõõrub mind tohutu uudisimu väga mitmes aspektis.
Ma tunnen, et mu juhataja ei ole halb - ta on kindlasti usaldusväärne. Ta on keegi vana, ja selle inimese X puhul, kellega praegu tegu on, kahtlustan, et minu tema juurde juhataja võib olla keegi tema suguvõsast. Sest kui ma oleksin tasse niisama armunud, mida ma vahepeal ka olin (ja see tähendab idiootsuste korda saatmist), oleks see asi sinnapaika jäänud ja mingi fopaaga lõppenud nii et sellelt poleks tagasiteed. Aga mu segipanemised on lihtsalt aega venitanud ja jumala eest, me kõik teame, et see venib igas suunas sitaks palju. Selline kahtlus võib olla, a: tõsi, b: väljamõeldis või c: suutmatus oma õnne uskuda. Aga et mind väga huvitab mu uus allumise teooria, mängin ma edasi just selle mõttega.
Oletame, et keegi tõesti suunab mind tema poole. Oletame, et ma kujutan ette, kes see olla võiks. Edasi - mis eesmärgil mind suunatakse? Romantikainglid on väga aktiivsed praegu. See kaart ise ilmutab end, iga kord kui ma paki kätte võtan. Sama asja on mul olnud ennegi, et ükskõik mida ma ka küsida võin, juba vastatakse millegagi kaartide üksteisest eemaldumise kaudu, mis iga kord kordub; näidatakse, millel on kindel fookus, mida ma ise ehk tähele ei taha panna. See seletab vastastikkust sügavat sümpaatiat, ent just see ongi kõige võimsam võti, mida ma ei tea, kuhu toppida. Mingi osa minus tahab alateadlikult end järjekordse kinnijäämisarmumise eest kaitsta (sest kõigil meie kogemustel on suurem mõju, kui me intellektuaalselt või emotsionaalselt hoomata suudaksime) - ja kuigi see osa on üsna väike, lahendan seda passiivselt mõistusega kogu aeg (ning emotsionaalne osa minust lihtsalt rahuldab teda kogu hingest) ning seegi võtab energiat.. mida mul niikuinii kuhugi suunata ei ole. Fakk. Ikka see sama teema. Kas tuleb kunagi aeg, mil ma olen täielikult rakendatud, ilma raiskamiseta?
Ma ei jõua ära oodata. Kuigi ma olen täiesti rahulik, ausõna.
Armastusega on lihtsalt see lugu, et kui - ükskõik mida - väga tahta, ja see kätte jõuab, siis hakatakse kartma. Ah, mis mina nüüd - ja see on täpselt selline häbelikkuse tunne, ma ei teadnuki, et mus üldse olemas on, Aga mida ma ometi kardan? On tõesti surm mulle mugavam olnud kui armastus, vaid seetõttu, et seda rohkem mu ümber olnud kui armastuse tunnet? Mugavus tapab, eriti just siis.
Suurepärased koostisosad paanikahäireteks muide: olla nii õnnelik, et kardad ära surra. Liiga palju MDMAd all over again.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar