mõtteid abielust

no-one else can make me feel
the colours that you bring
stay with me while we grow old
and we will live
each day in springtime

Minu jaoks pole kohale jõudnud armastuse institutsionialiseerimise kalk reaalsus. Ma saan aru, et see on olemas; et võib-olla sellepärast abiellumine vajalikuks saigi, et olla kergemini organiseeritud välismaailma poolt, aga see ei välista armastuse võimalikkust. Isegi keskajal joppas ja valitsejate poolt orgunnitud abielud järeltulijatele õitsesid romantikaks. Ja samas on meil moes olnud abielluda abiellumise pärast, kuigi juba on koos oldud aastaid ja lapsed ja särgid-värgid. Kui tahad asja nõrgalt näha, siis saab alati. Aga ma ei kavatse siin mingist joppamisest või allahindlusest hakata rääkima.

Viimasel ajal tabavad mind mingid letargia laineid. Sellised, kus ma vanasti veetsin päevi, nädalaid, isegi kuid. Aga nüüd on asi justkui kontrolli all, kuigi ma ei tea kunagi, millal see peale tuleb. Ent mul on aimdus, miks need tekivad. Ja mul ei ole üldse lihtne endale seda tunnistada. Muusika, mida ma aastaid kogunud olen, on suuremas osas oma maitse kaotanud. Toit, mida ma aastaid söönud olen, ei ole enam sama väärtusega. Mul pole enam kuhugi põgeneda, sest ma saan tegelikkusega hakkama. Ma pole enam nii kummastunud, kuivõrd olen lõbustatud. Mul pea puudub otsene vajadus suhtlust vältida, sest ma tean, et kui ma oskan kuulata, ei saa ma naljalt mööda panna. Ma olen justkui valmis, aga milleks?
Olen terve elu tegelenud iseendaks saamisega ja nüüd olen ma selle saavutanud. Olen end kuhugi välja kirjutanud, teadsin ju, et see juhtub. Vaatasin eile filmi, kus üks abielu oli laiali valgunud, naine ilmus ootamatult teisest maailma otsast mehe juurde ja ütles, et tahab lahutust, et teisega abielluda ning nad peaksid otsustama, mis põhjusel seaduse silmis lahku minnakse. Nad ei olnud juba ammu teineteise omad, kuigi see riigile nii paistis. Mehel oli uus pruut, kes sai aru, et naine ajab naerulnäol suust sitta välja, mille väljatulles vastas naine pruudile uhkelt: ma ei ole jah veel selle teisega kihlatud, aga me töötame koos ja ta teab mu nime, kuidas ta saakski abielunaisega kohtingule minna (mis sa arvad, mida me esimesena teha võiksime?) - kui head asjad iseenesest ei juhtu, siis pean ma need välja mõtlema, ja just seda ma teengi. Ta tõstab kergendatult pokaali ja joob. See stseen on nagu mu hingest välja lõigatud.
Me ei esine kunagi kellelegi peale iseenda, miks fucking mitte teha sellest a show to remember? Sellepärast ma ei ole hingelt eestlane ka, et minus ei ole seda ah, nii on kogu aeg olnud, mine putsi, kes seda muutma peaks siis - seda üksindust, hüljatust, ilmajäetust, kui mitte sisemine usk ja unistamine paremast, kui see, mis kogu aeg juhtub ja juhtub ja juhtub. Järelikult on sellel mingi mõte, millest aru pole saadud. Mustritest peab läbi häkkima, nende korduvust peab mõtestama selleks, et neid muuta. Niivõrd kui meie teeme vigu, teevad vead ka meid, kui me pole olnud piisavalt põhjalikud. Ja jumala eest, ma olen armastanud, tõesti olen, aga ma olen kasutanud seda iseendast kadumiseks, sest seda tõeliselt armumine ju on: ennastunustav letargia. A ma kipun end ka muude tegevuste juures unustama, olukordadesse uppuma, sest kui ma olen lummatud, siis täielikult. Aga nüüd! Ma suudan sellest välja tulla, teiste inimeste pärast!, isegi kui ma ei taha, aga ma saan. Magic.

Näiteks üks põhjus, miks ma tahan abielus olla, on fantaasia - ja see on ülilapsik, aga ikkagi - et ma saaks lõpuks ometi öelda neile jäletistele, kes tänaval käperdama tulevad, et "mine munni, mu mees annab sulle peksa!" - sest ma tahan kuuluda kellelegi, kes suudab mind hoida sellena, kes ma olen. Milleks raisata oma jumalannalikkust ainult iseendale, jagada seda inimestega, kes ei näe aupaiste sees inimest, vaid nõuavad tähelepanu, mida nad iseendale pakkuda ei suuda? Ei.
Ja juba see, et mul on seksuaalsus, nõuab kedagi, kellega seda jagada. Ma tahan kõiki neid seitset erinevat orgasmi tundma õppida, mis mu kehas peidus on, ja see tähendab pühendumust. Miks ma peaksin laskma kedagi oma püha koda avastada, kui ta nahhui tõmbab? Ei.
Ma tahan, et  mu kehakarvade eemaldamine oleks põhjus olla tema naudinguks, mitte meeleheide lootuses lähedusele. Kõik need naiseks olemise rituaalid on palved tseremoniaalsele intiimsusele, aga kui ma neid elu lõpuni ise vaatama ja tundma pean, siis ei ole neil mõtet. Seda tean ma juba väga hästi, et ilul ei ole üksinduses mõtet.

Ma tahan kedagi austada, kuulata ja imetleda, kui inimest, kes teab, kes ta on ja ei ole, sest ta on nii sitas kui troonil tema ise. Ja parim asi, mida ma tema heaks teha saan, on olla kogu selle aja tema kõrval isegi siis, kui me ei näe.