jumal küll

Sittusin end täis ikka eile ja mõtted jäid poolikuks. Romantik, nagu ma olen, jäin ikka oma primaadipsühholoogiasse (hirm) kinni ja hõljusin mingis ülesäritatud soovunelmas. Täna on kohe teised tuuled ja kaardid puhunud. Üks olulisemaid ja läbivamaid asju õhumärkide puhul on, et nendega suheldes tuleb ära õppida lahti lasmist. Õhku ei ole võimalik kuhugi kinni toppida, ta on niikuinii igal pool kogu aeg. Ja minu kui tule puhul saab öelda, et tema kontrollib mind rohkem kui mina teda. Kuigi ma ei ole ikka veel sünoptikast päris hästi aru saanud, et kas õhk liigub pigem sooja suunas kui sellest eemale? Kui on väga kuum, siis on õhupuudus, kui on vähe õhku, siis ei põle tuli. Niiet üks eesmärk  on kindlasti TASAKAAL. Peenenergeetilisel tasandil. Sest mida tõukad läheb ju käima vastavalt sellele, millisel määral seda mõjutada.
Ma loen püha kolmainsuseks südant, mõistust ja keha. See on ka ajas muundunud. Enne oli vist süda, vaim ja hing, aga mulle tundub süda ja mõistus kokku ongi hing, sest kummagi seiskumisel ei ole meil enam inimlikku teostusvõimet ehk keha muutub kasutuks - hing ei saa selles enam tegutseda. Ent ta saab väljaspool inimpiire tegutseda küll, ja seda nimetatakse surmajärgseks eluks. Kui kehal on midagi viga, siis on see mõistuse ja südame, ehk hinge abil palju kergemini lahendatav, kui südame või mõistuse rikki minemisel. Mulle tundub, et inimesed ei saa aru sellest, et nad on oma füüsilise maailma uskumisega liiga kaugele läinud. See on samamoodi nagu inimene, kes on haigeks jäänud ja ei saa aru, et tema häda taga on vale mõtlemine. Seda mõtet ei kinnita ainult üksnes Luule ja Gunnar, aga mu enda kogemus mu enda kehast. Kui asjad hakkavad putsi minema, siis ESIMESE asjana tuleb hakata iseendast mõtlemisega tegelema.
On mitut sorti inimesi, kui me räägime jumalaksolemisest. On need, kes teavad, et nad on jumal; need, kes arvavad, et nad ei ole jumal; need, kes arvavad, et nad on jumala mõju all; need, kes ei usu, et jumal on olemas. Ma mõtlen, et kui jumalat vähegi aktsepteerida, siis on võimalik areneda sinnamaale, kus tajutakse jumalaga üksolemist läbi tunnistamise, et jumala olemus iseenda sees ongi jumalaks olemine. See on täielik hingeline võim. Aint, et ma ei tea veel, kas sellise tõe teadvustamine nõuab eriliselt suurt (vaimu?)jõudu või ..mis vabandus inimkonnal on, et nad iseendaga jumalikult ei käitu? Noh, eks ma oma eksimistegi pealt saan aru, mis valesti võib minna.
Kõige tüüpilisem ja tüütum on ikka see kompensatsioonimehanism. Pole armastust olnud vajalikul ajal, siis hakatakse ahnitsema, kui vähegi kuskil midagi liikuma hakkab. See on nagu koer, kes on terve elu õues olnud ja kui magamistuppa lastakse, siis on erutusest hing kinni niiet vaata, et südarit ei saa (vt eelmine viide paanikahoole). Aga et armastus on nii massiivne energia, siis selle liikumised on sujuvad (kuigi see ei välista kiirust) nagu ülejäänud loodusnähtustel. Kui selgest taevast sadama hakkab, hakkan ma naerma ja mõtlen, et jumalik sekkumine. Üldse on tore jumala peale mõelda, siis mõtleb jumal sinust ka. Lihtne.
Ei ole  nii et on jumalikud asjad (nagu seks näiteks, sest see on nii mõnna) ja mittejumalikud asjad. See, kuidas inimene jumalasse suhtub näitab kui kaugele inimene on iseendast läinud. Ja ma juba andsin hinnangu ära, et kaugele. Minu põhivärk kaugenemise osas käis ümber seksi, sest minu kogemuses on füüsiline lähedus alati kõige otsesem, sest materiaalsem, tõestus armastusest. Sest ma olen ka selle elu liige ja ma usun ainult siis, kui ma katsuda saan. Katsumisest tuleb väga palju infot ja üldsegi on sõna siuke nõrk asi, aga noh, paremate võimaluste puudumisel ajab asja ära. Jumal on seks, aga jumal on ka mu voodidisain ja madratsi vedrud. Nii kui fokusseerid, kohe on jumal ka platsis. Sellise arusaamiseni jõutakse tihti narkootikumidega. Ma pole ammu midagi teinud, aga ikka töötab.
Eelnevat teooriat kinnitab ka budistlik arusaam sellest, et kui inimene, kes ei tea budismist midagi vaatab puud, siis on see puu, kui ta uurib budismi, siis see pole enam lihtsalt puu, aga kui ta on budismist aru saanud, siis on puu jälle puu. Ja misasi see intelligentsus on? Midaignes värk, sellest üksi ei piisa, nagu ei piisa ka ühest puust, et oleks mets.

Tuleb endale lihtsaid asju meelde tuletada päris tihti. Ei usu, et elu on tegelt väga keeruline, seal on lihtsalt väga palju lihtsaid asju, mida vaheldumisi meeles hoida. Nii kui midagi liiga palju oma peas hoida, lähevad teised väiksed asjad meelest ära ja see on värk, mida ei tohiks lasta juhtuda. Näiteks mul on kiim kuhugi vabsee ära kadunud. Aga see ongi energia kokkuhoid. On tähtsamaidki asju, kui öösiti ona panna. Tuli täna õhtul siuke mõte hoopis, et vaataks, kuidas need uued ja vanad luuletused omavahel läbi saavad ja mine putsi, neist kõigist läbiproovituist käsikirjadest tuli praegu lausa eepiline luulekogu! Juhuslikult leiutasin ka sõna SEKSISTENTSIALISM, mis võtab epohhi täiuslikult kokku. Ütlesin ju, et subtiitrid jooksevad. Ja nüüd ma ütlen, et vähem kammi, rohkem juukseid, dumat nada ne prõgat fedja. Kell on jälle kolm öösel ja need siin on viimased päevad sellest täiusliku öise režiimiga elust, kus võib poole päevani unenägusid vahtida. Vaadakem siis viimased. Soovilooks on best of inner peace.