Eile öösel kummitas üle tüki aja täiega. Läksin nagu tavaliselt umbes kella kolme ajal teki alla, keerasin ühe külje pealt teise peale, seedisin veel viimasedki mõtted läbi, võtsin juba poosi sisse, kui hakkas pihta - täpselt nagu ma selle kõige tähele panemist juba Supilinnas elades märkasin: krabin siin, nagin seal, kerge koputus ümber terve toa. Kusjuures kõik need puudutuste hääled on ühekordsed. Just siis kui saan eelmisest üle, leian sellele seletuse, sest enam ei tule kohe seda ärevust, et mis toimub, vaid mingi stoilisus on tekkinud, niikuinii unistan ka enne magamaminekut, uus maailm oma peas on kõige kõvem varjukoht. Aga see oli muidugi minust naglam. Mõnikord, kui ma olen teda või seda.. misiganes see on, tundnud enda selja taga käimas, keset päeva!, ise olen sealjuures muuseas ka veel väga heas tujus olnud, siis ma olen küsinud, ja enamasti ma küsin alati: mida sa tahad? Nii kui tähelepanu küsimisele reageerida, siis lõpetab ta nuiamise. Süsteem on selles mõttes nähtamatu maailmaga sama, mis nähtavaga: kui sa oled särav, siis nad tahavad saada. Tookord heas tujus olles, ütlesin välja, et "sul ei ole õigust mind kiusata lihtsalt sellepärast, et ma olen õnnelik". Kõige kõige kõige hullem ja reaalsem ongi see stsenaarium, kus ta ei lase sul magada. Ma pole veel konkreetselt tuvastanud, mis aukude kaudu nad mu juurde sussutama tulla on saanud, aga sel on väga palju aspekte, nagu tähtede ja planeetide seis, enda vaimne seisund (emotsionaalne vs vaimne tasakaal) ja muidugi: kohaspetsiifiline ajalugu. Supikas elades hakkasin üksi jooma nt. Seal samas toas oli elanud aastaid sundüürnik, kes oli parm. Need asjad ei toimu teadlikult. Õigustan end sellega, et kirjutasin too aeg väga palju, seal pole vahet enam mõnes mõttes - olin tegelikkusest juba niikuinii nii kaugele purjetanud, ja siis veel mõelda kõikide nende meeste peale..
Istusin fliishommikumantli väel keset oma voodit ja mul ei olnud absoluutselt aimugi, kuidas seekord olukorda lahendada. Mõtlesin lihtsalt, et mine putsi ja hakkasin ida astroloogiat üle lugema. Kella kuue aeg vajusid silmad kinni. Üheksa paiku kuulen vanaema kohvitassi kolistamise kõrvale, kuidas tema ka kella kuueni üleval oli. 11.44 astub sisse mu onu ja toob mulle uue teleka. Täna oli tunduvalt inimlikum olla. Aga midagi siin majas ikka end ilmutab. Muidugi classic twinpeaks legend meie maja kohta on see, et kui vanaema oli just abiellunud ja siia kolinud, siis mingi naine poes küsisis, et kuulge, kas teie ei tea, et tema tädi on sinna lillepeenra alla maetud, ta mees tappis ta pärastsõjaaega ära ja mattis aeda. "Ei mina küll ei ole midagi aru saanud," ütles vanaema kommentaariks. Ma olin juba mõnda aega siin elanud ja öösiti suht regulaarselt aknalaudade pealseid koputusi kuulnud, mille kuulmist vanaema too aeg ise eitas. Hilisemal küsitlemisel rääkis muidugi teist juttu.
Vanemaid informante tuleb kindlasti korduvalt küsitleda. Märkasin seda ka suguvõsa andmeid kogudes.
Muidugi väga huvitav, ma hakkan lõpuks aru saama, et ta tõesti jääb aina vanemaks, ja seega ka seniilsemaks. Aga tema puhul väljendub sisemine plikatirts väga ehedalt ning ma usun, et see ei kao tal mitte kuhugi. Väga lohutav. Olen kohanud nooremaid inimesi, kes on hinges temast vanemad. Kuigi ta on väga võimukas. Nõukogude naine, nagu ta ütleb, saab kõigega hakkama. See on üks oluline postnõukogude fenomen, millest ma ootan teadusruumis kõneainet. Mul vist ei jää ikka muud üle, kui seksuaalkäitumisele pidama jääda oma temaatikas, sest nagu selgub lugedes veits eesti ajakirjandust, siis esoteerika on väga sujuvalt, just läbi naise positsiooni kehtestamise sisse ujunud (viited Nekrassovile). Jah, õige ka, sest jumal on naine.
Nii, ja siis tekkis probleem number kaks. Kuidagi läks nii, et mul oli magamatusest ja sellest kõigest ikka imelik olla ja ma võtsin puhkepäeva, ei teinud mitte midagi, pikutasin terve päev voodis, kuulasin kosmoseloengut (Tobias on väga my kind of guy, me preachime sarnaselt) ja mõnikord on see nii nii ülevakstegev, see kui ma kuulen, et keegi ütleb seda, millele ja KUIDAS ma iga päev mõtlen, see on nii ilus tunne: mul ei ole võimalik midagi valesti teha, kui mul pole halbu kavatsusi. Aga mingi hetk venemaa ajaloos jäin ma magama. Läks mööda ainult ühe sajandi jagu, kui ma üles ärkasin ja aru sain, et munasarjad ihuvad jälle rasedaks mitte jäämise eest kättemaksu, keerasin teise külje ja veel sügavamalt kägarasse. Korraks vist peaaegu isegi niutsusin, ja niimoodi poolunes tuli ikkagi meelde, et ohhoo mul on ju veel Tramadoli, kui see järele ei peaks andma, ja läksin millessegi lucidilaadsesse. Nii, ja vähe ei läinud siis porr lahti vä. Märjad unenäod on väga PMS. Aga ma olen viimasel ajal märganud oma unenägudes tendentsi, et kuigi ma juba saan hakkama, olen isegi pesu selga pannud ja näo ära meikinud, siis ma ikka lähen sinna voodisse, selle munni juurde tagasi, ja nagu ei kavatsekski üles ärgata. Kui ma päriselt ikkagi kuidagi ärkasin, justkui isegi piinlikustundega, mängis telekas juba natsisaksamaa dokumentaal, mida ma polnud veel näinud. Jälle see Hitler. Ma ei saanud aru, kas ta kontrollib mind või mina teda. Kas see olukord on minu kontrolli alt väljas või see hoopis kontrollib mind? Täitsa putsis. Isu mul on, aga keegi on mu keha üle võimu võtnud. Ma ei saa isegi mässata. Esimest korda elus.
Vastik.
Tekkis väike ärevus, kanaliseerisin selle kooliminekule, ja hakkasin meeleheitlikult plaane tegema. Need näpud võiksid vähemalt tagi lõpetada, kui mitte midagi muud ei tule.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar