relvitu

Tüdrukud kaotasid eile peol oma korterivõtmed ära. Nad on mõlemad mu sõbrannad, aga ma ei läinud kummagagi neist peole. Jäin H. juurde magama hoopis poole kolme paiku, sest terve see nädal on väga ärev olnud. Ja ma veits testisin ennast ka, et kuidas on olla nii pikalt järjest linnas, kui ma nii pikalt järjest maal olen olnud. Õppisin, et positiivse ja negatiivse ärevuse vahe on sama ebamugav. Lõpuks unustab keha ikkagi ära, kas sa oled õnnelik või kurb, kui ta adrenaliini tekitamise pärast errorisse hakkab jooksma. Ärkasin selle peale veidi enne viit, kui H. alt kella lasi (sest polnud võtmeid). Ta ütles, et ma püksid jalga paneksin. Läksin voodisse teki alla tagasi, isegi ukse jätsin lukku. Kui kobistamise peale avama läksin, trussade ja kašmiiri väel, oli seal kamp inimesi. Hakkasin kilkama (endalgi on raske uskuda, et see reaktsioon tuleb keskkonnast õpituna) nagu ma peaksin olema sunnitud häbenema, kuigi tegelt on jumala pohui. A misiganes, olin väga unine ka, läksin kõrvaltuppa. Veeretasin seal mingi pool tundi, kui helistas M. ja ütles, et ta kaotas võtmed ära, aga mul olid ka tema korteri võtmed. H. ja M. üksteist ei tunne. Läksin siis koos M-ga teise linnaossa. Meie vahel oli terve selle nädala jooksul palju alastikiskumisi. Minu coreproblem on see, et ma ei usalda inimesi. Lihtsam on olla primadonna ja kategooriliselt inimesed välistada, nii kui nad midagi põhimõtteliselt valet on teinud, et mitte ise reedetud saada. Samas, ma olen usaldanud sama kergelt, nagu M, kui ta mulle meie lühikese tutvuse jooksul juba oma võtmed andis. Aeg paneb sind paremini ära tundma, aga midagi kapseldab see ära ka.

Sain ka lõplikult aru, et ei kavatse enam mitte kunagi üksi elada. Üksinda elamise ebaloomulikkus kaalub minu jaoks täiesti üle kodutu olemise. Ma ei ole nii kasutu inimene, et peaksin end püsiva elamispinna puudumise pärast halvasti tundma. Ja nii mõnigi kord pean ma end teadlikult koristamisest keelama. Sest ei saa minna teise inimese elamisse ja hakata seal majandama nagu mingi naisuke. Kuigi M.-le olin küll naisuke, tegin mõnel päeval süüa ja ootasin teda töölt koju. Siis ma saingi aru, et nii on mul kõige parem. Ma tahan oma elu jagada. Ja jumal kui loomulik see kõik saab olla. Miks ma ei peaks seda tahtma? Äkki oleksin hoopis kõikide naisuke, sest ma oskan, ja mul on vahepeal kuskil magada vaja.
Vähemalt sellega on nüüd rahu.
Aga reedeks oli infot küll juba nii palju minust läbi käinud, et läksin kiirel sammul raamatukogu vetsu nutma. See kõik on nii tuttav, et ei ehmata enam, ainult tuletab meelde, et südames olen siiski vaid luuletaja. Hakkasin mööda võõrast tänavat kuhugi minema, kuni leidsin suht kooli lähedal vaiksema paneelmajadega hoovi. Ja sealt juhtus niimoodi:

METAMORFOOS

mu elu on kunstiline liialdus
miks ma selline olen
nii kaua kurb olnud
et õnngi paneb mind nutma
sest igatseb vigu
millega harjunud olen

probleemid on lahendatavad
aga tunded uuristavad
vihmana kivisse auke
mis jätavad konarliku raja
sinu ühenduses minusse

suitsud on reaalsuse
ainuke kindel pidepunkt
millest üldse kinni hoida
nii et see on alati olemas
kõiges, mis alati muutub

nii igatsuses, õnnes
kurbuses ja vabaduseski
olen ma siiski ise
alati mina
ja see maailm
koosneb ameerikamägedest
mis ei peatu kui ma karjun
või sõida kui olen iseendasse lämbunud

need müürid kasvavad aina paksemateks
ja sisu neis muutub aina hapramaks
aga ma ulatan sealt välja
käe oma paneelide vahelt

kas tuled kaasa
või tõmbad mind välja?
väärtus on sama

süüa, nussida ja olla vait
sest mõistame teineteist sõnadeta
mida me esivanemate raamatud
kirjutavad nagu minagi praegu
sind nende ridade vahele
kus olen uppunud
kiilunud
ja armastan
sind ilma, et oleksin nii jultunud
et sind vajada

ah, ma olen kõigest inimene
elu väetatud jumal
kes väänab end olukordadest läbi
et tuksuda mõistmises
millest koosneb mu süda


TÄNAVATEL

tänavatelt ei lahku ma kunagi
sinna olen sündinud
olenemata kohast
liigub seal mu hing
millesse nii mõnigi ei usu

ja just need on eksinud
kel puudub usk
iseendasse
mitte minusse
kes ma olen tänav
tõeline ja staatiline
täis elu ja tühjust

liikumise üksindus
oled punkt A või B
M või N

liha ja luu
kasvab ja kaob
ainult rajad jäävad
ka nähatamatutena
sinu seest minusse
ükskõik millal
kesiganes oleme


Teised luuletused jätan vaiba alla, mingi biograafia hakkab nüüd varjus mängima.
Ja üks väga armas tunne peale tüdrukute on veel poisid. Minu husslerid, türapeadest õrna hingega poisid, kes praeguse seisuga on mind küll nii hästi hoidnud, et neile mõeldes on ainult puhas heldimus. Mitte midagi pole seksiga ära rikutud, ainult üks suur austamine ja poputamine. Ma olen nii ära teeninud kõik need head inimesed, ja ma olen nende eest siiski väga tänulik.