jumal on online, bringin' da $$$

Issand jumal päevasel ajal on palju raskem kirjutada. Eile oli üks kriitiline moment, vahetult peale SEKSISTENTSIALISMI kokkupanekut: momentaalselt jooksin vastu rahavajadust. Väga piinlik moment, sest suitsupakist jäi üks euro puudu ja insta flashback pooleteiseasata tagusest ajast, kus ma pool aastat järjest iga faking päev muretsesin kahe puuduva euro pärast. Pidin kellegi teise taarat varastama, et omale tampoone osta. Ja see ei ole mingi selline asi, mida on lihtne tunnistada inimestele kellega sa samas majas elad ja kes tööl käivad. Inimesed, kellel on raha, ei tea, mis tunne on elada ilma rahata. Mingis mõttes olen ma jõudnud sinna kohta, kus ma juba veits ei tahagi raha, sest olen ju kaks aastat kuidagi ilma hakkama saanud ja näinud, et ega see ei ole mingi otsene õnne allikas. Mina olen niikuinii suurem kui raha, keegi ei tõmba kunagi pidurit sellepärast, et mul pole raha. Nad peaaegu maksavad mulle peale, et ma oleksin. Ja see peaks kujunema välja mu loomuliku eksistentsi osaks kuidagi nii, et lõpuks saaksin mina oma sõpradele ka peale maksta selle eest, et nad olemas on.
Seoses materiaalse maailma ülistamisega on raha kontseptsioon ja kujundlik väärtus ära pilastatud. Armastuse kompenseerimisest on saanud ahnus raha näol, sest see näib justkui kindlama väärtusena, kui armastus (millest on kõige tõenäolisemalt puudu jäänud lapsepõlves). Mis mõtet on saada palju raha, kui seda pole millelegi jagada? Mis mõte on vähesel investeerimisel lootuses saavutada suurt tulemust?
Mu negatiivselt elatud elujärk on läbi. Number kaheksana peaks mu elu olema seotud materiaalse kindlustatusega, aga seda just eeldusel, et mu elu on positiivne. Praegu ronin tippu, selles pole mingit küsimustki. Olles ära teeninud iseenda, saan ma teenida inimkonda. Aga küsimus ei ole rikkaks saamises, sest ma juba olen rikas. Küsimus on veel suuremas sõltumatuses. Seal on üks huvitav aspekt: kui mul on materiaalne kindlustatus, inimlikus koguses raha nii, et ma ei pea iga oma söögikorda läbi mõtlema, siis pole rahal kui vahendil, mida on mulle siiani jaotatud kui palverändurile peotäit riisi, enam seda väärtust. Kui mul oleks raha, oleks minu kalduvus üleolevuseks praegusel hetkel veel nii palju suur, et seeõttu pole ma saanud suhet rahaga tööle. Ma pole seda iseenda arengus veel ära teeninud. Raha teab, et ma olen teda rohkem väärt kui klienditeenindaja, aga ma pole veel end tõestanud kui mõtleja nii palju, et just mõtlemine mind füüsilises mõttes teenida saaks. See jõhker emotsionaalne porno, mis aastakümneid käinud on, ongi mu negatiivselt elatud elu konstant. Nüüd seda enam ei ole, nüüd saan ma vabalt mõelda. Ja ma olen selle porno eest siiski tänulik, sest see õpetas mind inimesi tundma, neid läbi nägema nii, et sellest saab tõenäoliselt mu peamine atribuut seoses raha enda poole tõmbamisel.

Üks asi, mille ma ilmselt nüüd endale selgeks pean tegema on see, kust läheb sõpruse piir. Seda on päris raske teha, kui ma, kohtudes võõraste inimestega, pea esimese asjana pean hakkama kuulama (sest keegi ei küsi mult mitte kunagi "kas ma võin") nende kõige sügavamaid saladusi. Kui hea ma pean ilma vastutasuta olema? Muidugi pole mul mitte mingit soovi neid asju kuskile keerama hakata, ei taha kellelegi sitta soovida, aga MIKS MINA pean su saladusi teadma? Järelikult on mulle antud rohkem usaldusväärsust kui enamikele inimestele. Ma olen usaldusväärne, sest ma olen iseenda suhtes aus, ja inimesed tajuvad seda instinktiivselt. Ma tuletan inimestele meelde inimlikkust, mille nad unustanud on. Ja pärast seda, kui nad oma paugu minu peal lahti saavad, ei tule neil pähegi süveneda sellesse, mida nad ise mulle vastu saaksid anda. Sellisele hooramisele teen ma praegu lõpu. Aga noh, tõenäoliselt on see jumalik mäng, mida ma ise ei valitse (sest ma ei valinud omale seda annet inimesi luuüdini mõista), kuigi ma siin üritan sellest teadlik olemisega kuidagi midagi mõjutada. Ütleme siis nii: iga järgmine inimene, kes tuleb mu ellu ainult selleks, et teda mõistetaks, teeb mulle vastuteene minu materiaalse kindlustatuse nimel. Ma ei küsi juba pikka aega rohkemat kui seda, mis mul vaja on. Ja mina ka, nagu iga teine inimene, tahan OMA KODU, RAHA TOIDU JA VABADUSE JAOKS. Mina unistan ka sellest, et ma ei peaks enam kellelegi ees oma olemasolemise pärast VÕLGU OLEMA. Persse, ma olen inimkonna kingitus, nahui ma neid sente siin korjama pean?
Varastada kellegi teise taarat, et omale tampoone osta. Never again.

See kõik, mis minuga praegu toimub, et eelhäälestus Tallinna jaoks. Ma lähen Tallinna metafüüsikuks, sest olen pannud tähele, milline puudujääk seal sellest on. See on best bisnesplan, mis üldse olla saab ja see allub majandusloogikale: jälgi turgu, et pakkuda midagi, mille järgi tarbijal nõudlus on. Antropoloogia in action.
Plus mul on väga terav silm. Vähe haaval teen tööd selle julguse nimel, et saaksin end selgeksnägijaks nimetada. Aga viimasel ajal on eriti palju jälle kokkupuudet olnud sellega, et mu funktsioon siin elus on päris palju seotud tasakaalu hoidmise õppimisega, mitte ainult inimese X pärast, vaid maailma duaalsuste vahel liikumisel. REAALSELT: ma olen kahe naise sõbranna, keda ühendab sama mees; ma olen see naine, kes ühendab kahte meest; ma elan linna ja maa vahepeal; ma esindan alternatiivkultuuri peakultuuris ja vastupidi; ma olen mehelik naine, kellel on alati naiselikud mehed jne. Nii tihti olen ma selles rollis, kus vastaspoolte kumbki liige ütleb mulle: ära talle räägi. Türa see käib nii pinda juba. Järgmine kord keegi veel nii ütleb, mõtlen praegu vihaga, et ütlen: maksa kinni. KUI SA MU FUCKING USALDUSES KAHTLED, SIIS MAKSA MIND KINNI, LITS! Ja meil mõlemil hakkab parem, mina olen muidugi boonuses. Aga mis iganes sind end paremini tundma paneb, eks.