Nüüd ma ehmatasin küll ära. Pauk tuleb alati sealt, kust oodatagi ei oska.
Okei, ma nägin väiksena kogu aeg unes, et saan oma varastatud ratta tagasi. Ma jätsin ta üks kord maja ette ööseks lukustamata. Oi seda hingepiina, mis hommikul oli, kui mul ärgates see meelde tuli. Ja ratast ei olnudki enam maja ees! See oli suurim varandus üldse, ja keegi varastas selle ära. Olin väga kurb, iseendas täielikult pettunud, aga siis ma hakkasin unistama, et saan selle tagasi. Nägin kogu aeg unes, et ma leidsin ta üles. Aga mis on une nägemine, unistamine? Puhas kanaldumine ainult. Energia suundumine sellesse, mille ümber mõtted käivad. Mõnikord võib neisse mõtteisse kogemata ära uppuda, kuigi see kõik pidanuks olema vaid mäng..
Ühel päeval veereski mu ratas hoovi sisse. Mingi kohalik joodik oli selle kohalikule Varonjale maha müünud. See tüdruk, kes sellega sõitis, oli minust aasta vanem ja ta nimi oli Aljona. Mu isa ostis tema isalt mu ratta tagasi. Fucking wishful thinking või mis?

Nii. Pärast seda maikuist kammi, kui ema hakkas ravi saama, olid jäänud vaid viimased karikapiisad mu M.-i saagas. Ei mõelnud enam iga päev ta peale. Sain juba üsna selgelt aru, et selle inimese näol on tegu depressiooni kaasnähtusega. Olin meie kohtumise hetkel oma šamanistliku avastamisretke õitsengul, mis tähendab, et absoluutselt kõik kanalid olid lahti. See äratundmine salvestus sügavamale, kui ma kontrollida sain. Mitte keegi ei ole selles süüdi. Asi on lihtsalt selles, et mu elus käivad asjad teistmoodi. Seetõttu oli ta selle raske depressiooni jooksul mingi aeg ainuke tähistaja, millel mingi väärtus oli. Ja see ei ole tegelikult emotsionaalne väärtus, saan sellest nüüd aru, vaid see oli ainuke majakas, millest ma siis aru sain. Selline kadunud olemine, kaotatus ülejäänud maailmast on sensitiivsete võimete lävepakk - taoline muster kordub väga paljudes kultuurides. On surm, ja on mingi majakas. Surm on reaalne, majakas illusoorne nagu miraaž kõrbes. Ja kui me saame veel seda miraaži Miikaeliks, PÄÄSTJA PEAINGLIKS nimetada, siis no putsi vähe ma ei ela muinasjutus. Raske on mitte tuhkatriinu olla.
Ühesõnaga - kui kevadel veel need Miikaeli unenäod käisid, kus ma temaga kokku sain, me rääkisime pikalt ja põhjalikult just neist asjust, millest ma temaga rääkida oleksin tahtnud. Ta küsis mult tõsimeeli asju, mida ma endalt ise küsida ei osanud, nagu mida ma siis üldse elult tahan; öeldes, et mind on väga raske mõista, kui ma niimoodi käitun nagu ma käitun. Nii vähesed inimesed suudavad mind mõista, nii vähesed jõuavad järge pidada. Ta tahtis, aga tal lihtsalt ei jatkunud jaksu. Sest ma ei suutnud piisavalt tagasi anda. It was not ment to be. Ta ei saanud olla midagi muud kui majakas, sest meie elude mustrid on nii erinevad, kuigi nende materjal või värv üksteist puutusid. Ma tean, et oli korduvalt neid hetki, mil tahtsime mõlemad, et see oleks midagi enamat. Me tahtsime sama asja, aga see ei olnud määratud. Pidevad konfliktid kulutasid viimsegi lootuse, kuigi kuumus ei kao meie vahelt kunagi. Sest värv ja materjal puutuvad.
Ilmselt seetõtt saan ma teda ka autopiloodil sisse lülitada - oma teadvusse. Ta on üks väljakujunenud lüliti. Oma välismaa naisukesega kolisid nad juba talvel unenäos mu reaalse tegelikkuse territooriumile. Ma ei teinud neist välja, ja ma olen seda öeldes päris aus. Kohkusin küll, aga mõtlesin, et lähen neist mööda ja panen ikka selle pesu kuivama õue. Miraaž oli kahtlaseks muutunud. Päris viimane unenägu, mis mul nüüd oli - ma ei pööranud eriti enam tähelepanugi viimastele koos temaga, sest teadsin, et olin järelikult oma uudishimulikkusega eelmisel õhtul selle unenäokülastuse ära teeninud. Aga see päris viimane oli siin meie garaažis. Majja, kus ma praegu elan  sisse pole ta kunagi tulnud. Olime seal garaažis kahekesi, ma vist soigusin midagi arusaamatusest jälle ja ta täiega üritas tuju üleval hoida, aga ma küsisin siis: kas sa oled nüüd abielus - ta vaatas mulle otsa, täpselt nagu ta vaatab, ei hakka kohe rääkima, vaid seisab selles ühises kontaktväljas mu silmadest läbi vaadates, ja ütleb selge, otsustatud, lõpetatud jahhi. Midagi rohkemat mul väga sellest unenäost meelde ei jäänud, sest ma järgmisel päeval ei mõelnud sellele piisavalt, ma ise ka tüdinud sellest metaelust inimesega, kellega ma reaalselt peaaegu kokku ei puutugi.
Ükspäev skrollin seda instagrami siis ja näen, et kellegi pulmadest on pilt tehtud. Meil on palju ühiseid tuttavaid, eesti ju. Paljugi mis mingilt kaugelt pildilt oletada võib. Täna öösel siis, TÄISKUUL LOOMULIKULT, käis igavusest (pane tähele, jälle!) peast läbi seda tšekkida, et ei tea mis.. Ja ongi nende abiellumise pilt.
Ega ma teadsin, et kihlatud, ja kursis, et kes kus on - ma ei teagi, miks. Massohismist ilmselgelt, sest ma olen enamuse ajast debiil olnud, kes ei oska oma energiat kuhugi mõistlikku kohta suunata. Sellel hetkel jooksid kõik paralleelreaalsused jälle kokku, aga õnneks kroontšakra kohale: ma pidin tunnistama, et ei ole kogu seda asja oma peas välja mõelnud. Praegu ma mõtlen, et täitsa putsis, kas ta siis käiski mul unes sama reaalselt kui ma teda kogesin? REAALSUSE PIIR ON NII HÕRE. Ma võin olla lihtsalt liiga hea fantaasiaga. Aga seda ma küll välja ei mõelnud, kui ma pärast seda jahmatust aknale suitsu läksin tegema. Meie koer, kes on ketis muidu, oli mu akna juurde tulnud. Minu teada pole võimalik, et ta kett nii kaugele ulatub. 13aastane koer ei tõmbaks end kéll kolm öösel ketist lahti. Ta vaatas mulle otsa ja läks oma kuudi poole, teisele poole maja.
Siit võib ka hakata igasuguseid asju välja mõtlema.

Mida vittu raisk.