Võib olla, et olen keskmisest suurema libiidoga, mis on mu intensiivsust arvestades mulle endale üpris suureks vaevaks. Aga et lapse saamisest rääkimata on mehelegiminek pideva küsimärgi all, otsib mu seksuaalsus, kui üks inimeseks olemise paratamatu kaasnähtus, minus alaliselt väljundit. Ma pean seda leiutama samamoodi, nagu ma leiutasin teadmiste omistamist väljaspool koolisüsteemi, õppimist väljaspool ettekirjutatud meetodeid ja õnnelik olemist väljaspool konventsioone. So edgy it hurts. Aga ometi on mu pateetika eelkõige kreedoks mulle endale, et ma päris ära ei haihtuks, kuigi kehalisus on alati olnud nii sekundaarne kui võimalik - ja ilmselt ongi just selline unustamine mu keha ka vigaseks teinud, sest ausõna, ma pole maganud ühegi inimesega, kelle kehal oleks rohkem arme kui mul endal. See on nii poeetiline, et ajab südame pahaks.
Kõige suurema armiga oli üks tüüp, kellele löödi keset suvehommikut koju jalutades ja laulu vilistades(!) lihtsalt nuga kõhtu. Nüüd ta elab ühe neeruga. Ja meist ei saanud asja. Vahepeal on nii raske mitte taandada kõiki eelnenud suhteid lihtsalt seksi peale. Sest on olnud ainult kaks varianti: suurepärane või puudulik seks. Suurepärane seks teadagi teeb ajud pehmeks, tähelepanuvõime hajub, keskendumine on häiritud, kuradi MDMA pauk, narkomaania! Ja selline kontrastide vahel pendeldamine on mu elus läbiv teema, kumades pea igas aspektis läbi. Nüüd, kus ma olen senise elu kogemusi saanud talletada, tundes veel nii vahetult kõiki neid maitseid ja vajadusi, mis nende degusteerimiseni viisid, seisab mu ees puhas leht ning ma pean kogu sellest infost kaasa võtma ainult kõige olulisema.
Milline on praeguse ühiskonna seksuaalharidus? Maaja ja Cosmpolitan? See üks seksuaalõpetuse tund gümnaasiumis, mille ajaks mul juba kolm aastat päevad olid olnud? Need vahelejäämised enda keha avastamisel kui olin viiene? Kust kurat mina pidin teadma, et seks ei olegi tõeline tõotus armastuse kinnitamiseks? Mis sa arvad, et ma ei uskunud, et iga mees, kellega ma magan, ei võiks olla see Õige? Kas ta on üldse olemas?!
Muinasjutud päästsid küll mu elu, aga need ei öelnud, et hundil võib olla härrasmehe rüü ja munn nagu Zeusil. Tuhkatriinule ei öelnud keegi, et vaata ometi, kuidas nad sinuga käituvad, kas sa lasedki sellel nii olla? Mida Tuhkatriinu siis oleks teinud, kui ta oma kingakest trepile poleks kaotanud, sest ta häbenes oma kaltse? Türa, miks keegi ei öelnud, et printsile ei ole välimus kõige olulisem, kui ta tõesti teda armastab. Nii tüütu on inimene olla, kui keegi ei aita.
Ma mässan esimest korda teadlikult üldise heaolu nimel. Ma kirjutan TUSS kõikjale nii palju kui vaja. Ma võtan vastutuse enda kaela, sest mul on tohhuijaa argumente, mis mu tegusid õigustavad. Ma tahan ühiskondlikku debatti! Ma tahan FILOSOOFIAT ENNE POLIITIKAT, nagu ma tahan ARMASTUST ENNE SEKSI. Ma tahan tunda end elusana, isegi, kui see on viimane asi, mida ma tunnen. Olen jah dramamama, naiivne, "tegelikkusest" irdunud ja ..võib-olla isegi haletsusväärne. Aga see ei erista mind ühestki teisest inimesest, kes olemas on. Kõik on friigid, normaalsemaid inimesi kui mina ei ole olemas, sest omal moel on iga asi just nii normaalne, kui sa tal paista lased. Ja TÕLGENDUS, putsi, selleks ei pea semiootik olema, on VABA VALIK. Fucking värvi-ise moment, do it yourself - näiteks tee ise oma ühiskond. Räägi oma lapsele tõtt sellest, kuidas sa maailma näed, mitte ainult ära ürita teda kaitsta vigade eest, mida sa ise tegid. Ähvardamine ei ole normaalne kasvatusmeetod, unusta see ära.
Kõige õudsem on, et teisi ei austa enamasti just need, kes ei suuda iseenast austada just sellisena, kes ta on, sest enamasti pole tal üldse aimugi. Ja inimene, kes ei tea, kes ta on, kui suured või väiksed ta probleemid ja vajadused tal tegelt on, ongi see tuulelipp, kes laseb endale väljaspoolt öelda, mis on õige ja mis vale.
Ja ega ei saa minagi öelda, mis see on, aga ma tahaksin esitada küsimusi. Ma mõtlen küsimusele rohkem kui vastusele, ent mul on siiski mingid meetodid, kuidas aidata teadvuse tõusule kaasa.
Kuigi ma tean, et minuga on raske, unistan ma ikka endast kui kergest, pingutan selle nimel, et olla aina läbipaistvam, midagi.. tahtsin öelda varjamatu, aga mõistsin, et see on ka põhjus, vähemalt tädi Tiina suust ja läbi nalja, ent siiski, miks mul meest pole. Pole justkui salapära, kui ollakse liiga aus? Vanaema ütleb, et kui on hea mees, torka üks silm läbi, kui halb, mõlemad. No mida ma endast arvama pean selliste väärikate daamide taustal? Et jooda mees täis, siis näed, milline ta on. Ma arvan, et pigem peaks ausalt silma vaatama sellele mehele, kui ta ütleb, et ta mind armastab. Kui ma sellist ausust ei saa, siis ma ei tahagi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar