On ikka veel tundmusi, mida ma endale lõpuni tunnistada pole saanud ning mille kohta ma ei tea, kas on tõesed või mitte. Tundmuste suhtes valitseb ratsionaliseerimirõhk, ja kuigi ma tean, et välismaailmas on see läbivalt soovituslik joon, siis mina ise peaksin ju ometi olema nii tugev, et usaldada seda, mida ütleb mu seletamatu sisetunne. Aga kas ta on ikkagi adekvaatne või liialt mõjutatud, kui mitte välismaailmast, siis oma eelnevast elukogemusest?
Kui ronida üle tõsiasjast, et olenemata kõigist vastuarmastuste puudumistest olen ma suutnud endal siiski lubada olla armunud, näen ma ikkagi iseenda lootusetust. Tunnistada endale asju, mida ma ei julge ega tea, olla olukordades, mida ma pole kogenud - see kõik on haavatavus, mis muidu päevavalgele pole tulla saanud, kui poleks inimest, kes seda välja toob. Iseennast ei saa täielikult tundma saada ainult iseendaga lähedane olles. Sõbrannad on sõbrannad, nad vaatavad üksteist tugeva naise pilguga, aga kuidas näeb võõras mees.. juhtub midagi muud.
Aga sellest suu ammuli vahtimisest oligi mul kõrini.
Inimesed on kompositsioonid, mis end ise loovad - ja järelikult vastavalt vajadusele. Suhted on alati orgaanilised, isegi, kui need koosnevad sünteetikast. Iseennast lahti tõlkides avastada, et kõik ei ole üldse nii nagu ma iseennast iseendale ette olen kujutanud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar