religioonipsühholoogia

maailm liigub iga päev päris kiiresti
millegi suunas, mida mina nimetan
koju jõudmiseks

iseseisvudes ühendatuks kuulutamine
kuningriik paotab oma väravad
ja kellegi sootu hääl kutsub sisse:

meil on rikkus sama mis sul
seega oled alati üks meist
kellele kehtivad vaid need reeglid
mille ise oled loonud

universum on universaalne
varje poleks ilma päikeseta
mille hõlmis te teete oma käike
seda katan mina kui preester
kel kuuealune kubiseb saladustest

nii teemegi peo millest koosneb me elu
seda kahe mehe kahe naise olukorda
on ennegi olnud niiet emmakem
allakäikudest üleminekuid

millest kiirendan teid välja
kui vana jumal välguna
sest ainult usaldus on kingitus
mida me jagame kui keha
mis jagab ennast hingega
siin maailmas
mis liigub iga päev päris kiiresti


DUAALSUSEST VÄLJASPOOL

südamevalu ja lubadusi
saanud olen juba küll
aga kolmekas ei saa olla egoismi
rääkimata orgiast
mille mu tulek põhjustab
nagu parfüümimeister
kes aastakümneid kogunud neitsinahku

mul on vaja natuke sind
ja natuke seda teist tüüpi
et mul ära tuleks
seljale
kuhu lahkumisel kirjutatud
a r m a s t u s

mitte miski pole parem kui see
et ükskord ära lõppeb
kogu kannatustejada
kui sa mu silmist näed
ainult pühendumust
ning pole midagi mida saaksid öelda
rohkem kui räägivad teod

kes roomavad üles mu sääri
kust paistab pitsist nuga
iga kell valmis sind tapma
nagu kloostris kiimlevad nunnad

kus sõrmedest ei piisa
seal tulevad mängu lepingud
seadused
kohtuotsused
tempel mällu igaveseks:

sust sõidab mööda ainult transport
ülejäänut valitsed sa ise
nagu mina, su kamraad
kes tuleb alati
ära
oiates
su toetuseks


LIHTSURELIKKUS

a lot of man, a lot of interest
muutun kohe üleinimlikuks
tehes suitsu nagu suudleks sind
voolan mööda seda lainetavat linna
kus on alati kuhugi minna

majanurkade südametuksed
leiavad mind kui vana olijat
sest kes asfaltist end läbi on närind
teda majad ei peata
tema aega ei veata eemale endast
kuigi võõrkeel suus
lakub aknaid mida ei avata
ilma asjata rääkida
mis minu tules, sinu vees
maal igal õhuhingetõmbel
voolab läbi
lainetavas linnas mille mere kaldad
ümbritsevad haavu
kust me välja tulime

nüüd vahtides neid auke
teineteise nägudes
kas usume toda esimest tunnet
mis sündis enne kui mõte
matšeete hooga palvete puhtuse raius
kurikaga südamed peksis
just see - esimene tunne
mis kõikidest jalatahapanekutest hoolimata
kaevab su sees end paratamata
asjaajamaiste jumalaks olemistest
enne uinumist

mõtled mulle kelle kõrval kahvatuvad mineviku varjud
kõik need karjad millega oled harjund
mida sa ikka enam varjad


tead ju et oleme jagatud südamelöök
oleme unustamata unistus
ühel mere kaldal
pealtpoolt vaatan ma meid mõlemaid