Kõik on muutunud. Olen nüüd, istudes oma naise korteri köögis, selle intervjuu avaldatud saamise ajaks jõudnud otsapidi intiimsuse humanitaarteaduslike uuringute alguseni. Ja see köök siin on sama kirjanduslikult sissetöötamata kui minu teaduslik laveerimisvõime. Või Eestile omane armastuskultuur. Ja selliseid termineid õhku loopides ongi mu esimene soov provotseerida, sest ma tahan, et kogu see ühiskond siin hakkaks rohkem armastuse peale mõtlema, et me saaks hakata tegutsema inimeseks olemise soodustamisele, mitte pärssimisele.

Mõtlesime mõlemad mingil hetkel oma elus kloostrisse mineku peale. Aga siis elasime nagu hoorad, narkomaanid ja kodutud. Ja jõudsime tagasi kloostrini, see on: puhtuseni meis endis. Sõle tänava nurk on me majale väga lähedal, aga pigem eelistan ma nüüd istuda õhtuti kodus ja olla temaga tundide viisi vait, sest me õpime, või tundide viisi rääkida, sest nii palju on juhtunud, mis meid on muutnud, kuigi me teineteist polegi enne neid istumisi tundnud. Siin ei ole midagi äkilist, ei mingit plahvatust, sest ka ärevus- ja paanikahood on juba ammu nii tuttavad, et nende ilmudes vaatlen neid, palderjanipurk alati käepärast, kui loodusnähtusi, millel on lihtsaltseletatavad põhjused. Saan lõpuks aru kõigist neist aastaidotsitud inimeseksolemise skeemidest, ilma, et mul oleks vaja anda hinnanguid kellegi psüühe arengutasemele. Aga ma hindan ikkagi, kui keegi satub mu lähedale ja mul pole põhjust põgeneda. Mu kategooriad on väga lihtsad: mõtleb või ei mõtle; üritab või annab alla.

See linn on eraldi riik, riik ühe teise, temast suurema riigi sees. Keset linna seisab skulptuurile raiutud  TALLINNALT EESTILE ja mu vene süda on juba mitu korda vastu maad kukkunud. Siin vallandati eliitkooli õpetaja selle eest, et ta tahtis isapuhkusele minna. Siin suunatakse meelega presidendiks inimest, kes on haige. Inimesed ei saa nagu üldse aru, mida miski väärt on. Aga kas on kohta, kus nad saavad?
Mulle tundub, et on. Ja see on see sama, mis alati on olnud, ent mis liiga tihti kaotsi läheb. Jumal ei ole see, mis meie üle otsustab, vaid see, mida me ise otsustame teha. Poliitika on see, kuidas me teise inimesega käitume. Armastus on see, kui sügavalt me suudame tunda. Käes on just nii palju, kui me suudame kanda.