MEHE EMOTSIONAALNE DÜSTOPISM

Vahepeal on kõvasti uut inffi peale tulnud, ent ikkagi seob mu teadmisi omavahel kokku unenäomaailm ja subjektiivsed läbielamised. Ma ei kavatsegi üritada seletada maailma millegi muu kui iseenda läbi, sest miks ma peaksin arvama, et keegi teine mõtleks must paremini. Võttes arvesse ka lähipäevade kuufaase ning tähtede seisu üldiselt, tuleb tõdeda, et möödunud päevad on põrgulikud olnud. Kolmapäeval täitus kaks ja pool nädalat Tallinnat, kus olin kogu aeg kõike õigesti teinud. Kuu Veevalajas aga pigistas mu rusikad pihkudesse, mida ma kirjanike majas kirjandusõhtu veinide saatel lahti hakkasin veeretama.
"Miks me siin praegu stseeni teeme?"
"Sest see on lõbus!"
Fucking kammerlik õhkkond paneb mind vägagi fantaseerima sellest hüpernihestatud raamatuesitlusest, mida seal korraldada, et natukenegi ruumi tuulutada sellest aastakümneid veerenud raamatukoitamisest. Ässitasin keskkoolitüdrukuid liitu üle võtma, sest nägin potentsiaali, ja katsusin meelituseks oma alakeha. Tsikid kilkasid! Meil on lootust!!

Vaatasime esmaspäeva õhtul filmi nimega The Lobster. Neljapäeva hommikuses unenäos sai mulle tänu sellele jälle kõik (korraks) selgeks. Ärkasin üles ristina pähe taguva EI saatel ning olin pool päeva ebamugavusest halvatud. Olnud end eelmine päev tänavail ja pööningul hooaega-avava punase veiniga peaaegu mällarisse joonud, võõrast mahvi imenud ja vabakal lõuates oma loomupärase venelase temperamendiga  tallinna elitarismi dissinud, pidin ma sellest kõigest läbi tulnuna ikkagi endale tunnistama, et ma ei ole inimene, kes hakkab oma tundeid alla suruma. Et ma saadan ikka veel putsi need, kes tahavad mind kuidagi lahjemalt. Ja et mu armumised ongi määratud jääma mitte-suheteks, kui ma siin Eestis unistan kellegi naiseks saada. Lootmata sedagi, et eesti mees minusugusega hakkama saaks (kirg+mõistus+säärejooks), pean tänase seisuga ka teiste rahvussugemetega meestes pettumust väljendama. Aga see ei ole see klišeefeministi pettumus, vaid sotsiaalne konstanteering, mida jagab minuga Madli Maruste viimases Müürilehes:

Keskealine mees ei saa karjääriredelil pürgides lasta ligi mõtet sellest, mida tundis tema isa porisse vajununa külmas mudas, kui tema silme all lasti maha tema vend, kes sõdis küll teises mundris. Mida tundis minu onu, kes avastas ühtäkki, et ta elab uues riigis ning peab häbenema oma juuri ning identiteeti? Mida tunneb minu eksabikaasa, kui tal ei ole raha, et lastele jõulukinke osta? Mida tunneb minu poeg, kui teda narritakse koolis seetõttu, et ta kasvab vanaemaga, kuna mõlemad vanemad on Soomes tööl?

Mul on NII HEA MEEL, et ma olen leidnud kokkupuutepunktid oma üksinda mõeldud mõtetega teiste inimeste mõtetes. Ma olen mingi aasta aega oma miniseltskondades jahunud mehe energeetilise väärtuse kahanemisest 20. sajandi laastavas kontekstis. Asi ei ole ainult minu isas või endistes peikades, asi on milleski suuremas, millest mehed on ilma jäänud. Ja kallis mees, ma ütlen seda kui vaatlustulemuse järeldust, mitte kui hukkamõistvat hinnangut, aga sa oled emotsionaalselt alaarenenud. Me ei saa enam elada maailmas, kus me lapime murtud südameid mäkaiveriteibiga.
Olen iga mehe puhul, kellega maganud olen, arvanud, et tema on see õige. Iga vahekord on minu jaoks olnud kihluse eelmäng ja pühendumise tõotus. Aga mis sellest kõigest tänaseks saanud on? Pealesunnitud tsölibaat. Sest mina, samamoodi nagu tööl käiv mitme lapse emagi, ei jõua nendele tüüpidele enam seksisõber-psühholoogi mängida, kui ma ei saa isegi kinnitust sellele, et mul oleks nende elus mingi koht. Ma absoluutselt ei kahtle mehe võimes armastada. Ma näen seda mehe silmist enne kui ta isegi sellest aru saab, et ta armunud on, sest 20. sajand on koolitanud mehe mõistuse südamest üle karjuma: HOIA ENNAST ALAL, MUIDU SA SURED, POMM VÕIB IGA HETK KUKKUDA! TEENI RAHA, MUIDU SU NAINE LÄHEB SU JUURES ÄRA JA SU LAST HAKATAKSE MÕNITAMA. POISID EI NUTA! MIS MEES SA SELLINE OLED?! - Kuidas saabki sellise surve all ühiskond säilitada inimlikkust mehes kui inimeses? Talle on omistatud liiga palju funktsioone nagu oleks ta hingetu masin, mis peab ainult teenima, teenima ja veel kord teenima, et oma eksistentsi õigustada. Millal tal üldse oleks aega olnud tunda? Just sellepärast õitsevadki meil enesetapud, sõltuvushäired ja kodune korralagedus, et puudub sisemine vabadus oma tunnetest rääkida. Mul on nii kuradi kahju kõigist neist geeniustest, kes iseendaga hakkama ei saa, aga ma usun ikka veel mehesse kui patriarhi, õiglasesse ja üllasse, oma tundeid mõistusega võrdväärseks pidavasse inimesse! Palun, saame läbi! Palun, teeme koostööd, mitte põgene üksteise eest. Mul oleks sulle nii palju anda, kui sa mind ainult nii tühiseks ei peaks.

Üks soome ehitajast armuke, kes mul kunagi oli, ütles, et see, et ma naisena sündisin tähendab, et ma tegin midagi eelmises elus valesti. See tundub praegu jõhkralt kergekristlik edevus ("kõigepealt oli mees..") viidates meheksolemise ebakindlusele (sest kui saa nii kuradi kõva oled siis nahui sa seda nii labaselt rõhutama pead), aga sellest johtuvalt tuleb märkida, et kui mees oli inimese versioon 1.0, siis naine, kes tehti mehe järgi, on ju selle loogika kohaselt INIMENE VER 2.0. On ikka idioot noh, mis sa mees arvad, et sa oleks üldse olemas kui naist poleks? Ja see käib muidugi teistpidi ka, aga nüüdsel ajal justkui muud polekski, kui üks suur kuradi enese tõestamine. "Ega inimene saab ühe viilu leivaga päevas ka ära elada." Mine putsi, sa ei tea kui hästi ma süüa teen, kui hästi ma suhu võiksin võtta, kui tingimusteta ma võiksin armastada. Aga okei, kui ei, siis ei, ja minu ei on täpselt sama vali ja vaikne kui sinugi oma. Ma lähen ja päästan siis ilma sinuta maailma, mida ma tahtsin valitseda koos sinuga, lootuses, et sa ükskord nii rikkaks saad, et aja väärtust hakkad mõistma, leides oma müüride vahelt lootuskiire, mille mina oma põgusa viibimisega hea meelega maha jätsin.