Olen praegu haige, pool päeva on iiveldanud. Alguses mõtsin, et äkki see on sellest, et lakkusin salatitopsi põhjas käinud pesemata sõrme, aga vaevalt. Mul läks hoopis armumine üle - ja iiveldus pole mitte midagi muud kui viimaste kehakeemia molekulide vastureaktsioon, mis tahab öelda: ärka üles, loll lits. Jälle jäin ennast uskuma ega adunud reaalsust.
Et siis igavikuline armastus, jah.
Ma ei ole muide usku kaotanud. Nii lihte see nüüd ka ei ole. Ma ei ole oma armastuskultuuriteooriat üles ehitanud ainult ühe mehe, vaid terve elu kogetud armastussuhete peale. A noh, kirss tordil on ikka kirss tordil. Nagu ka kassiokse on ikka kassiokse, jne. Kui seda nüüd siitotsast vaadata, et kui kõik armumised oleksid lambad, ja ma olen nad lõpuks ometi ühe aia taha saanud ning ise sellest aiast välja astunud, siis - nad on kõik lihtsalt lambad ju. Ja armumine on tegelt äärmiselt energiatimev tegevus. See on see, millest mul tagantjärele palavikuline nõrkus on, see on füüsiline reaktsioon algusest peale. Paradoks on muidugi selles, et me ei saa armumist valida. Küll aga lõpetab rida ebaloogilisi argumente ja käitumisviise selle varem või hiljem ära. Tunnen et olen saavutanud südamemurdumises sellise profesionaalsuse, et olen kompetentne oma kogemustest kirjutama, rääkima, õpetama igal võimalikul tasandil. Ja mis muud mul üldse üle jääkski? Midagi peab ju tegema.
TRUUDUSE PARADOKS
Mees arvab, et ta hoiab munniga naist enda lõa otsas, isegi kui annab vabaduse mitte olla truu. See tähendab: nihilism. Silmaotsast on armukade, kui naine joob teiste meestega õlut. Armastuskirjadele ei vasta, armastusse ei usu, pisarate peale ütleb: mina ei ole süüdi, vabastab kohustusest nii iseenda kui nutja - ainus selgitus: idiootsus.
Kõige tugevamad sidemed on nende armastajate vahel, keda ühendavad kattuvad õilsad väärtused. Õilsus on siinkohal kõige adekvaatsemalt kirjeldav omadussõna, sest tegu on vaimsete väärtustega, mida tunneb ära hing, mitte mõistus ega emotsioon. Tõelised voorused on seespidised, need moodustavad loogika, millele hing - seega ei keha ega mõistus - ei saa vastu töötada. Mehe argument on: truudus pole oluline ega moodusta terviklikkust usaldusväärsuses. MISIGANES need põhjused selle taga on (hingede eelmiste eluteede rännakumetoodika on mul alles tulevikuprojekt), aga common sense näeb siin kohe errorit: türa sa mu peale armukade siis oled nagu väike poiss, kes oma emast ilma on jäänud? Ise ei julge minuga samasse ruumigi kahekesti jääda. Mees on (endale) valetamises sama vilunud kui mina südamemurdumistes. Meie vahe on selles, et mina ei ole enda valu kunagi ära peitnud, ma olen lasknud sel end hävitada, sellele otsa vaadanud ja hirmust lahti saanud. Ja seda enam näen ma meest läbi - läbi ja lõhki.
Minu eelis on selles, et ma ei pea valetama, sest mul pole selleks ühtegi põhjust. Vale on samasugune illusioon nagu kunst - seda võib teha meisterlikult, geniaalselt - nagu ma ei teaks, kuidas see käib! Luuletades valetan ma endale parema maailma, nagu Lady Gaga: teed pasast midagi ilusat, et selle eluga hakkama saada. Aga no kedagi ei saa keelata oma sita sees istumise soovist.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar