ARMASTUSKULTUURITEOORIA

 Vastuseks sellele Müürilehe artiklile https://www.muurileht.ee/seksi-ei-olnudki-ideoloogilisest-seksuaalkasvatusest-noukogude-eestis/ panen üles oma antropoloogiaõpingute esimese kursuse akadeemilise kirjutamise essee üles. Mul on nii hea meel, et ma ei ole selle teema uurimisega üksi.

  

Kuidas uurida seksuaalkäitumist armastuskultuurita ühiskonnas?

Triin Tasuja

2016

Rääkides kultuurist eeltingimusega, et see on universaalne eksistentsi väljendus, mis on lahutamatult seotud mõtete ja tegudega, tahaksin ma esitada mõned küsimused nii iseendale kui ühiskonnale, kus ma elan. Olles inimesena ideeliselt ühiskonda moodustav osa, olen ma määratud reageerima vastavalt neile impulssidele, mida ühiskond välja saadab. Nii nagu majagi ehitatakse vundamendist, nii algab inimese kujuneminegi lapsepõlvest. Et vaadelda ühte põlvkonda, pean ma vaatama tagasi selle lapsepõlve, et aru saada, millised olid tollele ajale omased käivitavad jõud. Me ei saa imestada tänase üle kui me ei anna endale aru, mis toimus eile.

Ainus võimalus, kuidas Eesti kontekstis avada intiimsuse teemat, on vaadata otsa oma subjektiivsele kogemusele lähedusest. Mis seostub esimeste mälestustega lapsepõlvest? Kuidas me tundsime end lasteaias ja koolis? Milline on nende kogemuste puhul seos armastuse ja kultuuriga? 20. sajandi Ida-Euroopat katab repressioon, mis ei hõiva ainult territooriumi, vaid ka vaimulaadi. Olles järejekordselt vallutatud riik, ei kadunud allumisega hirm oma elu eest. Küüditamised, koputamised, plaanimajandus, paneelmajad, internaatsõimerühmad - need on kõigest märksõnad ajalooõpikus, aga mis on toimunud inimeste hinges, kes on lapsena Siberisse viidud ja kelle lähedastest on seletamatul põhjusel keegi kadunud (põhjustest ei räägita)? Kui seadus nägi ette, et imik, kes on käima õppinud, on sõimerühma vastuvõetav, siis mis sai sellest 10kuusest lapsest, kes pandi esmaspäeval lasteaeda ja reedel koju toodi? Kas temast sai inimene, kes on oma tunnetega kontaktis?

Hirmu jõud

Vaatamata veel otsa tänapäevastele probleemidele, tahan ma hoida pilku neil, kes sündisid Nõukogude Liidu valitsuse all aastatel 1940-1991, sest see viiekümneaastane periood annab meile suuna mõistmaks praegusi kultuurilisi mentaliteete. Liidu lagunemisega ei lagunenud sellesse liitu sündinud inimeste mõtlemisdistsipliin. Ühiskonna väline, seadusandlik segadus oli niisiis otseselt märgistav muutuja, aga mis toimus inimeste sees pärast seda, kui nad Balti ketist käed lahti lasid ja laul otsa sai? Mida oskasid inimesed teha vabadusega, mis oli neile seni tundmatu?

Ühe vastuse annab Viivi Luik oma Ööülikooli loengus “Vale mitu olekut”: “... hilisemas elus püüab inimene taasluua oma lapsepõlve keskkonda. Nüüd on aeg sealmaal, kus getodes üleskasvanud põlvkonnad hakkavad Eestist taaslooma oma lapsepõlvekeskkonda, hakkavad looma keskkonda, mida nad peavad turvaliseks, mis on salvestatud nende põlvkondade ühismälusse, ja kuna ühismälu on vääramatu nagu loodus ise, siis pöördub getos üleskasvanud inimene enamasti looduse vastu, kuna see, mida nimetatakse Looduse Iluks, tundub talle võõras ja vastik.” ENSV ei olnud miski, mida oli võimalik eitada ühelgi sammul oma elus, sest see “täitis ju kõik inimese vajadused”. Inimestele anti koos tööga korter, mille köök paneelmajas konstrueeriti võimalikult väikseks, et pere jumala eest sinna kõik koos sööma ei mahuks. Tuumpere kooshoidmise idee ei olnud midagi võrreldes 110%lise tööplaani täitmisega, koolides löödi vale vastuse eest joonlauaga vastu näppe ja noorsugu kasvatati ainuparteivaimus pioneerilaagrites.

Tänapäeva kapitalismist üleuhutud alla keskmise sissetulekuga eestlane astub EKRE liikmeks ja läheb tänavale pagulaste vastu protesti avaldama, samal ajal ja igaks juhuks ka homosid ja neegreid samma patta pannes, et kõik ikka aru saaksid, kuidas tal tõsi taga on. Millest on inimesesse tekkinud taoline viha ja sallimatus? Meediast näib, nagu ei jõuaks eestlane poejärjekorras peetavast konstanteerimisest, et “eestlase lemmiksöök on teine eestlane”, kunagi kaugemale, rääkimata psühholoogilise äratundmiseni sellest, miks talle teist eestlast süüa meeldib. Me võime seda kilplaslikku tegutsemist pealt vaadata tunnustavalt või etteheitvalt, aga aru tuleb saada, miks ta niimoodi käitub. Ent veel enne tema peale mõtlemist küsida endalt: mis tundeid see kõik minus tekitab ja miks? Kas ma ise tean, mis on adekvaatne ja mis mitte? Vihal on kombeks luua rohkem viha, kui iga inimene ise ei haara tüürist ja suuna seda energiat millekski kasulikumaks.

Ühiskonnas valitseb Juri Lotmani käsitluses (2007:51) kahte tüüpi hirme: ühed on silmnähtavad, kõigile üheselt mõistetavad, ja teised varjatud: “Hirmu objekt osutub sotsiaalseks konstruktsiooniks, nende semiootiliste koodide sünnitiseks, mille abil see sootsium isennast ja ümbritsevat maailma kodeerib.”[1] Niisiis on Nõukogudeajal sündinud eestlasel väga selgelt välja kujunenud taju piiridest meie versus nemad, eeskujul Lääs versus Ida, õige versus vale - mis on normaalne ja ebanormaalne. Hirmu kalduvus perioodiliselt korduda, kui selle sisuliste põhjustega ei tegelda, loob olukorra, mis ahendab arengu võimalusi. Nõukogude inimene oli piiratud isikliku vabadusega, alati mingisuguse  hirmu all, teadmata muud reaalsust kui ettekirjutatud normid, mille järgimist kontrolliti riiklikul tasandil. Vaimse surve alalhoid muutus aastakümnete jooksul kõikide eelnevate ähvarduste semiootiliste koodide sünnitiseks ehk normaalsuseks, mille kaudu ennast ja ümbritsevat mõistetakse. Inimene võrdsustati süsteemiga väljaspoolt sissepoole ning nii riigi kui inimese hirm võõra sisssetungimise ees jäi tollase aja läbivaks orientiiriks. Ja praegu mõtlen ma alles poliitikast kui intiimsfäärikaugest nähtusest.

Kollektiivse massiteadvuse psühhoos, mida sovieti propagandamasin tootis, kestab koos inimestega, kelle jaoks see on olnud ainus reaalsus, sest nende psüühe on juba masina süsteemiga kohandatud. Sellisest sotsiaalsest konstruktsioonist nagu Nõukogude ühiskond, kust on pärit suurem osa tänasest Eesti Vabariigi elanikkonnast, tuleb  kaasaegsel inimesel sisuliselt õppima kui kogemusest, millest areneda tugevaks ja sõltumatult mõtlevaks indiviidiks, kes julgeb heaolu peale mõelda iseenda seisukohast lähtudes. See eeldab julgust erineda eelnevatest põlvkondadest juba selleski valikus, milline võib olla iseenda või oma armastatu sugu.

Intiimteadus

Võttes intiimsuseuuringut sotsiaalteadusliku  uurimise osana, ei saa seda käsitleda tuginedes ainult statistikale, vaid tuleb vaadata, kuidas lähenetud antud teemale mujal. R. S. Miller, kes on sotsiaalpsühholoogia doktor, ja D. Perlman - inimarengu ja pereuuringute doktor (2009) on defineerinud intiimsust kompleksse mitmekomponendilise märgistajana, mis sisaldab endas teadmist, hoolitsust, sõltumatust, vastastikmõju, usaldust ja pühendumust. Arvesse võttes tõsiasja, et Ameerikas alustati lähisuhete andmete kogumist 1930ndatel[2], oli sel ruumi kasvada numbritest välja sisuliste probleemide analüüsimiseni. Eesti ei ole veel hakkama saanud homo sovieticuse psühholoogilise kultuurianalüüsi järeldusteni jõudmiseni selles kauboikapitalismis, mis ratsutab tuntaval sammul veel tänaseski kultuuriruumis segunenuna nõuka standardiseeritus-mentaliteedis: killustatud perekonna ja iibeprobleemiga. Eestlane mõõdab end ikka veel paljuski numbrites, mida ta võrdleb teiste riikidega, et kujundada endast arvamust, mida tal iseenesest tekkinud pole. Ja kuigi need numbrid ühest ekstreemsusest (haridusnäitajad) teise ekstreemsusesse (fentanüülistatistika) kalduvad, ei lahene probleemid enne, kui iga inimene iseendalt ei küsi: miks ma teen seda, mida ma teen? Kas ma rahuldan iseennast või muljet, mida ma endast jätan? Iibestatistika[3] räägib iseenda eest.

Hedi Liivlaiu seksuaaltervise uurimusest ilmneb, et viimasel sajandil on süütuse kaotamine nihkunud naistel 4,6 ja meestel 3,8 aastat nooremasse ikka. Võrreldes uuringutulemusi 1996. aastal 2006. omadega, avaldub, et respondendid kasutasid kaks korda enam rasestumisvastaseid vahendeid, millest saab ainult järeldedada, et oli levinud nii vahend kui info sellest. Kumbki eelnenud faktidest ei garanteeri tänasel päeval tugevalt toimivat kogukonda, mille liikmed teineteist mõistaksid. Seks ei ole vaid paljunemisakt, vaid rohkemat, kui praegune koolisüsteemgi suudaks edasi anda.

Intiimsust kui sotsiaalsuse allüksust saab uurida alles pärast faktide ehk statistika kogumist. Infot, mida tänaseks on kogutud, saab analüüsida vastavas kultuurikontekstis, milles see tekkinud on. Et Eesti veel statistikast oluliselt kaugemale pole jõudnud, ei tähenda, et poleks lootust mõtestada eestlase seksuaalkäitumise tagamaid.  Eeskujuks saab võtta Ameerika uuringuid kui üht võimalust ühiskonda paremini mõista, kuid kindlasti tuleb arvestada siinset ajalugu ja psühholoogilisi eripärasi. Eelnevalt loetletud intiimsuse kriteeriumeid ei saa üle võtta lihtsalt seetõttu, et need juba olemas on. Siinset kultuuriruumi tuleks vaadelda võimalikult vähe sellesse sekkuvalt ja distantsilt, mis eeldab vaatlejalt diskreetset ja väga elutervet pilk, et mitte ajada oma isiklikku armastuskogemust segamini ühiskonnas mustritena levivate tendentsidega.

Maailma Tervishoiu organisatsiooni (WHO) kehtestatud Euroopa seksuaalhariduse (holistilised) standardid kirjeldavad end sissejuhatuses andavat “lastele ja noortele tasakaalustatud ja teadmistel põhinevat korrektset teavet seksuaalsuse kõikide aspektide kohta ning samal ajal aitab neil arendada oskusi, et vastavalt sellele teabele käituda. See soodustab lugupidavate ja avatud hoiakute kujunemist ning aitab luua võrdõiguslikke ühiskondi”. 2011. aastal Tervisearengu Instituudi poolt läbiviidud uuringu raportis, mis kaardistas seksuaalhariduse hetkeseisu, mainitakse holistiliste meetodite kasutuselevõttu juba 2002. ja 2011. aasta õppekavades. Antud tingimused annavad lootust asjade sisulisele mõistmisele, ent sama raport viitab muuseas ka poliitilisele probleemile, mille lahendamatus juba otseselt pärsib ühiskonna sisulist arengut. Oleme aastakümneid elanud kõrvuti venelastega, aga pole ikka veel nii sõbraks saanud, et oleksime kultuuriliselt lõimunud. Siinkohal tulebki mängu küsimus armastuskultuurist. Kui inimeseks olemine on universaalne omadus geograafilisest asetusest olenemata, siis miks ei peaks seda olema ka armastus?

Armastuskultuur on füüsiliste ja vaimsete käitumismustrite kombestik, mis sisaldab endas emotsionaalse intellektuaalsuse põhitõdesid. Ma ei pea end moraaliapostliks, kes hakkaks praegu paika panema seda, mis on emotsionaalne intelligentsus, sest leian, et kõige määravamaks eeskujuks läheduskäitumisel on inimese perekond. Lapse esmane eeskuju on see, kes on talle kõige lähedasem: esimene kogemus lähedusest jääb normaalsuse etaloniks, millega mõõdetakse kõiki järgmisi kogemusi. Nimetamaks Eestit armastuskultuurituks, pean ma silmas teadvustamata lähedust ning intiimsuse, kui sotsiaalselt elementaarse vajaduse alahindamist. Eestlase vaenulik käitumine iseenda ja teiste suhtes on heaolu- ja turvatunde puudumise tagajärg, sest inimene, kes on õnnelik, ei oma põhjust enesehävituslikuks käitumiseks ega pea vajalikuks endale ega kellelegi teisele negatiivseid hinnanguid anda. Siinkohal tasuks ka meeles pidada erinevust kriitilise mõtlemise ja hindamise vahel: tõe adekvaatsus sõltub mitte ainult ratsionaalsest kalkulatsioonist, vaid ka emotsionaalsest stabiilsusest. Mõista lähedust laiemas plaanis tähendab eelkõige mõista iseennast.

Kultuuri küsimus

 Kas meie, inimesed eestlastena, oleks saanud anda endast rohkemat, et seksuaalhariduse raport[4] ei peaks kajastama venekeelsete koolide seksuaalhariduse puudujääke? Tsitaat raportist: “Vene õppekeelega koolide õpetajate võimalik ebakindlus SH sobivusest kooli on kooskõlas varasema uuringutulemusega, mille kohaselt Eesti naiste tervise uuringus 16–44aastaste vene emakeelega naiste hulgas oli eestlastega võrreldes kaks korda enam neid, kes polnud koolis SHd saanud (vastavalt 36% ja 18%).” Mu küsimus võib tunduda hüsteeriline, aga mu eesmärk on filosoofiliselt spetsiifiline: kas rahvuse idee on humaansusest suurem?
 “Hirmu objekti esimene tunnus on - olla vähemus. Ühiskond valib välja oma reaalselt kõige kaitsetuma osa - need, kellele langeb osaks kõige enam sotsiaalset ülekohut - ja ülendab ta vaenlaseks.” (Lotman, 2007:55) Me kohtleme endast nõrgemaid, antud juhul Eestis elavaid venelasi, just sedaviisi, nagu me saame hakkama iseenda nõrkustega inimestena, sest me oskame väljendada vaid seda, mida me oleme iseendast tundma õppinud. Aga kuidas juurutada inimlikku headust elanikkonnas, mis on üles kasvanud valetamise ja oma tunnete alla surumise vaimus?

Lotman jätkab: “Arhailistele ühiskondadele ja nende kultuslikele kujutelmadele on iseloomulik mõistete “võõras”, “võõramaallane”, ja “üleloomulik kuri alge” samastamine.” Me elame 21. sajandi Euroopas, ja olgugi, et idas, siis kas see aegruum ütleb midagi rohkemat meie emotsionaalsest intelligentsusest, kui meedia paista laseb? Võib-olla oleks aeg tunnistada, et ainus kuri ja võõras üleloomulik alge oleme me endale ise.

“Evolutsionistid lähtuvad eeldusest, et see, milliseks on kujunenud ükskõik, milline praegu eksisteeriv loom, on kokkuvõttes seotud sellega, mida tegid tema eellased selleks, et ellu jääda ja paljuneda.” (Kenrick, Trost, Sundie, 2008:60) See et me ei oska kultuurselt teineteisest hoolimist väljendada, ei tähenda, et armastust olemas ei oleks või et me seda ei tunneks. Kultuur on olemas ka kultuurituses, sest ükskõik kus, kes või millal, aga elusolend teeb alati kõik selleks, et ellu jääda - ta kohaneb ja kujuneb vastavalt oludele. Ent ma ei usu, et elus olemine peaks olema kannatus, mida lahjendab ainult alkohol.
Tuleb tunnistada, et oleme ikka veel sotsialistlikust süsteemist üleminekueas. Riik, milles ma elan, on sama vana kui ma isegi, seega suudan end sellega samastada. Minu vanemad on Nõukogude Liidu produkt,  mu lapsepõlv on rahapesuköök ja olevik on täis küsimusi, millele keegi vastata ei oska. Usun, et kui piisavalt uudishimulik olla, siis leidub siin ilu, mida pole võimalik vihata.

Kirjandus

Eesti Seksuaaltervise Liit. 2015. Euroopa seksuaalhariduse standardid: standardid poliitikakujundajatele, haridus- ja tervishoiuasutustele ja teistele spetsialistidele
http://www.digar.ee/arhiiv/nlib-digar:243047
Kenrick, D. T., Trost, M. R., & Sundie, J. M. (2008). Soopsühholoogia. A. Eagly, A. Beall, R. Sternberg (toim.). Soorollid kui adaptsioonid. Tallinn: Külim, lk 65-91
Liivlaid, Hedi. 2011. Magistritöö. “Eesti täiskasvanud rahvastiku seksuaalkäitumine: Eesti terviseuuring 1996, 2006”. Tartu Ülikool, Tervishoiu Instituut
Lotman, Juri. 2007. “Hirm ja segadus. Esseid kultuurisemiootikast” - Mihhail Lotman (toim.). Nõjajaht. Tallinn: Varrak, lk 50-55

Miller, Rowland S., Perlman, Daniel. 2009. “Intimate Relationships”. The Buildingblocks of Relationshops. Research Methods. New York: McGraw-Hill, Higher Education, lk 1-69
Tervise Arengu Instituudi uuring seksuaalhariduse hetkeseisust õpetamisel.  2011. Seksuaalhariduse rakendamise väljakutsed ja probleemid koolis.
http://oppekava.innove.ee/seksuaalharidusest-koolis/

---

[1] ibid

[2]

                         “A trickle of historically important studies of children’s friendships (e.g., Moreno, 1934), courtship (e.g., Waller, 1937), and marriages and families (see Broderick, 1988) began in the 1930s, but relatively few relationship studies were done before World War II.” (Miller, Perlman 2009: 42)

[3] https://www.stat.ee/34268

[4] “Seksuaalhariduse rakendamise väljakutsed ja probleemid koolis”
http://oppekava.innove.ee/seksuaalharidusest-koolis/