veel intiimsusest meestega

"OLEME AINULT SÕBRAD"
"SA OLED MULLE VÄGA KALLIS, MA EI TAHA SIND KAOTADA"
"MEIE TUNDED LIHTSALT EI OLE VASTASTIKKUSED"

Kahtlustan, et tõde on kuskil seal, kus keegi kunagi mõelnudki pole: mees on inimene ja talle on lähedus täpselt sama suure laenguga nagu naisele. Aga see sitane patriarhaalsus kuskilt maadejaotamise meestelekirjutamise ajast edvistab tänapäeval oma fuckboyismis, mille kaudu naine on cosmo kaudu produkt, mida kõikesaavutanud mees ostab ja otsa paneb. FUCK THIS SHIT, mul on niii kõriauguni sellisest suhtumisest. Ma ei kavatsegi lasta sellisel pasal oma lähisuhetes eksisteerida. Ja ometi - seal ta on olnud, kõrvuti armukadeduse, saamahimu ja egoismiga.

Tuleb mõelda sellele, kui paljudeks osadeks on võimalik ennast jaotada. Kui paljuga inimene jagub nii et teda ka endale alles jääb? Kui suurte valuutadega me laveerimine? Panustan, et mida suuremad väärtused, seda kindlam peab olema käsi, mis neid liigutab.

MEESTE SUHTESTRATEEGIAD

Truudus on nagu religioon: sul kas on munn või ei ole. Mehed saavad seda vähem kontrollida, sest nad sünnivad munniga ja on pikk periood nende elus, kus see füüsiliselt surub vere neil peast peenisesse. See muudab ka nende psühholoogilist profiili. Fuckboyism on kaasasündinud, liiga kuri ei maksaks nendele sellepärast olla, aga kui see on ka kolmekümnendates ainuke turvaline intiimvahekorra vorm, siis on asi kriitiline. Siis ei ole end terve selle  keppimistejada peale naiseni kepitud, vaid ..ma-ei-anna-nime-misasjadega on sinnani tegeldud. Mina olen kõigest debiilik, kes on eluarmastust otsinud ja haletsusväärselt kaua aega sellele raisanud. Sest meestel on fuckboyism.
Nojah, see selleks.

Next level on relvitukstegev otsekohesus, millega peale lihtsaltkeppimisi, mis ilmselgelt varem või hiljem mehi endeidki ära tüütab, peale lennatakse. Kõlavad fraasid, nagu: "Tere, kas keppi ka saab?" või "Kas sa oled täna hea tüdruk olnud?" jms. Selliste tüüpidega on enamasti lõbus ja tuleb isegi ette jadamisi väljaskäimisi. Kui kõik juba hästi läheb, siis hakkab mingil ajal kuskilt hakkima. Noh et aega ei ole või midagi sellist. Mehel hakkavad kujunema tunded ja kuna need taanduvad alati võrldusesse emaga (türa üldse ära üritagi siinkohal vaielda, sa sündisid oma ema seest, lähemale ei ole võimalik ühelegi inimesele saada!), siis avaneb probleemidejada, millega mees mitte midagi peale ei oska hakata. Mitte mingit seost ei ole, mille järgi liikudes turvaline oleks. Julgemad ja targemad ei anna alla, aga põevad vahelduva eduga edasi. No ja naised põevad ka suhte aluguses - kõik tahavad seda täiuslikkust ju ometi säilitada. Kusjuures tähelepanuväärne tõsiasi on ka see, et naised kaa kasutavad mehi ära - samamoodi nii seksi, kui kõikide muude asjade pärast. Mehed saavad ja enamasti kasutavad naisi ära ainult seksiks - sest kõige muuga saab ju naine isegi hakkama (võib vabalt vaielda siinkohal, aga kalduvus on selline). Aga kui vähe räägitakse naistepoolsest vägivallast meeste suhtes. See on täiesti reaalne. Ja ühelegi mehele pole omane rääkida oma nõrkusest või ebaõiglusest iseenda suhtes, sest mehelikkuse atribuut on ego/tugevus. Arusaadavalt õudne on selle kõrval vaadata südamlikkuse ja emaduslikkusega pärjatud naist, kes kasutab kogu oma tööriistapagasit mehe nõrgestamiseks, kellele pole omane nõrkust tunnistada. Kõige jälgim ja alatum asi üldse.

Temperamente on küll erinevaid, aga üldiselt mehed ei oska oma tundeid väljendada - neile pole see evolutsiooniliselt nii oluline olnud, sest neil on olnud teised eesmärgid. Nende lähenemine on ratsionaalne: nad otsivad midagi, mida teha, et naisel oleks parem. Sellises intellektuaalses käigus on sees kogu romantika, mida nad tunnevad. Postsovietlik mudel sobib siinkohal kapitalistlikusse romantikasse nagu valatult: defitsiidist, kusjuures nii materiaalsest kui emotsionaalsest, otse kaubanduskeskusesse - kõik maailma valikud ja emotsioonid! Küta aint plekki peale. Saad nüüd aru, miks seis nii nukker on, eks.
Kõige traagilisemas seisus on.. kõik mehed, aga minu kokkupuuted on rohkem seotud 1980+ sündinud tüüpidega, enamasti 1980-1985 - need kellest osadel on juba ka laps, mis teeb olukorra kõrgendatult haavatavaks. Defitsiidikuma on veel lapsepõlve mustris ilusti sees, isafiguuridega Nõukogude Eestis.. hmm, ükskõik mis ala mees olid, ikka pandi kõvasti tinunni ka. Ja ma küll ei tahaks olla selle mehe kingades, kes saab lapse, teadmata ...
_____________

See oli mul poolik postitus, kükitas siin juba paar nädalat. Saate tegin ka vahepeal, aga see kellegini ei jõua. Praeguseks hetkeks olen lõhkunud nii mõnegi sotsiaalse ideaali ja arusaamise südamlikkuse moraalsetest alustaladest. Ainult maal elamine suudaks mind sellisest sitast tegelikult puhtana hoida, aga mida mina teen? Istun Tallinnas ja nutan. Ja peale selle, et nutmine on täiesti okei tegevus - see on ju ometigi oma tunnete väljendamine, samamoodi, nagu ebaõnnestumine on palju parem õppetund kui pidev võitmine, peale selle olen ma tropp ja ei lähe maale. Isegi ei helistanud eile vanaemale, kuigi oli vabariigi aastapäev. Alles ma sain eelmisest nõrkusest üle ja täna on jälle.
Liiga palju üksindust. Ja see on veel kõige valusam üksindus, kui olla linnas, mis on tihedalt inimesi täis, aga ühist keelt ei ole. Samahästi võiksin ma ka ju maal elada. Oleksin puhtam. Sama hull, aga ikkagi puhtam.

Mu probleem on sama, mis alati: ma võtan inimesi sellise tõsidusega, millega nad pole harjunud et neid võetakse. Ja siis olen ma mõne oma sõbranna mehega kolmiksuhtes aint selleläbi, et ma lihtsalt kogu aeg kuulen nende armueluprobleeme. Või näen inimesele otsa vaadates ära, et ta tahab mu käest midagi saada. Pardon, ma ei valinud seda omadust. Muidugi kulmineerub see sellega, et ma ei tule toast eriti välja, sest ma tahan end tervena tunda.
Tung loodusesse minna on samasugune, aga kõik minemise korrad on luhtunud. Linnaäärde sõidab ühistranspordiga vähemalt 45 min. Vahepeal ma väsin selle ajaga lihtsalt ära.

Aga nõrkuse tagamaade allegooriad lapsepõlve lähedusseostega: kui mu ema linnast ära läks ja ma imik olin, siis olla jäänud ma palavikku. Hingeline ja füüsiline ühendus on seotud. Eriti seotud lähedaste ja armastajate puhul.
No comments needed.

Ja ilmselt olen enda jaoks ka mõistetavaks teinud seksi tegeliku tähenduse. See ongi sama loogiline nagu lapse lähedus oma emaga. Ilma intiimsust tundmata ei saa ma mingi intiimteadlane olla. Teooria jääb katkiseks ilma praktikata. Ja probleem on aint selles, et mehed situvad end täis.
Nüüd mul ei ole muud teha, kui sellest esse kirjutada, et miks nad end täis situvad. Jõle tüütu, aga tõestab veel kord fakti, et mul ei ole aega lapsi saada - kes selle kurdi mehe hinge muidu ära päästaks siis. Fakk nahhui kõik peab ikka ise ära tegema!!!!!!!!!!! SITARATTAD!!!!!