üksinduse uus dimensioon

Ma tean, et olen jälgimise all. Oma vangistust maisesse ellu olen ma hoopis sügavamal tasandil mõistma hakanud, aga seekord ilma emotsionaalse ahastuseta. Tunded on end maha keeranud pärast seda, kui ma oma sidemed vanematega taastasin. Ja et ma tegin seda omal algatusel, vabast tahtest, paranesin ma aastakümnetepikusest solvumisest üsna kiiresti. Taastanud selle põhilise, elu andva armastuse, seisan ma nüüd oma täiskasvanu elus ja kehitan end ümbritsevate inimeste suhtes lihtsalt õlgu. Mul pole enam soovi kedagi hüljata, kellelegi kätte maksta või rünnata, sest ma ei pea end millegi eest kaitsma. Mitte millegi muu, kui kurjuse, loomulikult, aga sedagi ilma hirmuta. Mesilased ka ei sutsa sind, kui sa neid ei karda, sest nad tajuvad meelekindlust. Ja minu kultuur on mõjutanud mind suure headuse olemasoluga. Õigupoolest on loodus ilmselt väljaspool head ja kurja, sest see lihtsalt on. Ja mina olen ka, näiteks nagu Päike: ta ei pea mõtlema sellele, et ta põleb. Ta lihtsalt põleb.
Ja mina lihtsalt tean. Aga mind ümbritsevad inimesed on nagu: tõesta. Faking hell, ma hingan ja liigutan, aga nemad ikka: TÕESTA ET SA OLED OLEMAS. Kas te olete pimedad või? Ilmselt nad on pimedad jah. See arusaamine rahustab mind. Mis mõttega ma veel nende nähtamatusse lõkesse puid alla panen? Mõttetu. Las nad arvavad mis nad tahavad. Vahel tüütab lihtsalt see mind ära, et minu peal elatakse oma kõige salajasimaid või sügavamaid puudujääke välja, ja kui ma valvas ei ole, hakkan ma neid enda omaks pidama. Selles seisneb mu üksinduse põhiline tuum, mis on mind terve elu alaliselt saatnud. Olen väga palju valesid lugusid enda eluloo sisuks võtnud. 25 aastat järjest - sest paar päeva tagasi oli mul tunne, nagu oleksin nii pikast unenäost üles ärganud. Mu jalad pole eales rohkem maa peal olnud kui nüüd. Ma olen see sama inimene, kes ma kolmeselt olin - ma olen nüüd iseendale tagasi!

Ja ükskõik, mis ma ka ütleks või kirjutaks, inimesed tõlgendavad seda vastavalt iseenda sisemise arengu tasemele. Ma olen täis maailma kõige lihtsamaid arusaaamisi, sest olen käinud vahelduva eduga iseendast väljas, sees ja väljas, edasi ja tagasi, vahetanud iseennast teiste asemele ja olnud see mis vaja, siis kui vaja, nagu on teisedki minule olnud, aga nüüd ma näen kõiki neid skeeme ju eos läbi. Kõiki potentsiaale, võimalusi, vajadusi, hirme - kõike inimlikku ja miks ma peaksin üldse toast välja minema.. kõigil on iseendaga nii palju tegemist, et lihtsalt niisama saab olla tegelikult nii väheste inimestega. Sõprus ei ole tegelt mingi rakenduskõrgharidus, kuigi ma pean end intiimsuse uurijaks, jah, aga sõprus selle tõelises sisus on lihtne, kerge, sundimatu olemine. Ja kuidas ma olen sõber, kui mulle vaadatakse alt üles või ülevalt alla? See ei ole üldse see.