lollolemisest

Päästa ei saa kedagi, kes abi saada ei taha. Ja ometi ei saa ka päästa teda, kes midagi nõuab: siis ei ole tal endale piisavalt anda. Headuse varjukülg on lollus, mis reageerib oma oludele vastavalt. Olen tavalise paradoksi ees: mõistus ja tunded. Mingi piiri peal jätavad aga nad mõlemad mind maha. Ma ei tea muud teha kui õlgu kehitada. Üksindus on võrdne nii teadmises kui teadmatuses. Kui ei võta vastu valikut kumbagi neist kellegagi jagada.

Kuna ma pole last sünnitanud, on mul lihtne end suhetest taandada. Mu pühendumine on ideeline, ning sellest tulenevalt ilmselt ka mu armastus. Aga kas ma armastan ideed või inimest? Sest ideed sa saad muuta, aga inimest mitte (Potsepp). Süda ütleb jah, aga mõistus.. kahtleb. See otsib nagu teadlane, aga see on libe jää. Kui süda ei ole paigas.

Vaikne nädal.

Käisin nüüd pargis, mitte vasakul, aga paremal. Lasin südamel juhtida. Ja nägin, kui oskuslikult üks noor mees hallides dressipükstes oma musta puudlit taltsutas. Kui elevil ja energiline see puudel oli, aga millise rahu ja stoilisusega mees koera valitses. Ma imetlesin neid. Ja teadsin, keda need märgistavad.
On aeg, kus kõik minuga kõneleb - kogu mind ümbritsev maailm, sest olen otsustanud armastuse pärast uskuda. Ja mu uskumine elusse näitab mulle selle poeesiat. Kui ma siiamaani olen omale ise elu kirjutanud (hämmastavalt paljud pildid ja kujundid, mida olen loonud ja kasutanud, on täide läinud), siis paariaasta taguses soovis luule kirjutamine lõpetada - kuna elu ise näitab oma luulelisust - on samuti täide läinud. Et mu soovid on olnud puhtad, ei ole mul olnud takistusti. Aga kurjusega on samamoodi, ma ei saa seda eitada. Nad elavad sümbioosis. Ent - nagu ma aasta aega tagasi kirjutasin:

PARADISO

ma kirjutan sind läbi oma kätega
et kujutada ette, mida sa mõelda või tunda võiks
aga see ei seleta mulle, kuidas sa tead
mu unenägusid ja spionaaže
ma pole sulle neist rääkinud
või olen
ma ju ei erista eriti väljamõeldist tegelikkusest
seega mis vahet on sinul ja minul
kui niikuinii läbi põrgu ja puhastustule
peame minema paradiisi

aga oota, kuuled sa mind?
ma olen juba kohal
ma olen siin - päike, mis su peale paistab
vein ja juust su suus, su alasti jumalanna
lihtsalt olen ja hakkan pähe

panen su raamatu
read jalgevahele
need, mis põlesid
tõusid tuhast just päikeseloojangu aegu
koos inglitega, kes mind alailma saadavad

ja siis on mul millegi pärast tunne
nagu me oleksime juba koos
kuigi hetkest, mil kohtusime…

hingeühendused on kindlamad
kui aeg või koht, sest ma
üksi siin lubjatehase varemetes
loen su mõtteid kui istuksid mu kõrval
sulalumes raudtee kõrval
mille lähedasel kruusateel lebab mu noorus
mis lõppeb su sisenemisel

siis olen mina tuhk, ära põlenu
väetis elu katkematusele
kannan endas su tulevikku

see igav paradiis
on armastus

Ma olen loodud ehitama Paradiisi. Miks ma üldse kunagi midagi muud olen arvanud?